FOTOD: Romantikat leiab ka remontimata suvekodust

Kai ja Lembit Paks veedavad tihtilugu vabad päevad Haanjas oma madala laega vanas maamajas.

Nad naudivad suve oma suvilas, seda vaatamata sellele, et paljude meelest vajaks hoone kapitaalset remonti. Ent omanikud vaatavad kõike hoopis teise pilguga.

Kunstnikuhingega Kai ja tema kaasa Lembit on hingelt tervisesportlased. "Käisime sageli Haanjas sportimas, aktiivselt suusatamas. Kord kesknädalal uhkesse suusakeskussesse saabudes, avastasime kõikjalt teavituskirjakesi: kui soovid suuski määrida, siis helista sellel numbril. Kui soovid teed juua, siis helista sellel numbril, kui tahad riideid vahetada või pesta, siis helista…," meenutab Kai.

"Võtsin siis, sugugi mitte esimest korda, lahti kinnisvaraveebi leheküljed. Mõtlesin, jah, ma tahan pesta, riideid vahetada ja teed juua, aga ma ei taha kellelegi sellepärast helistada. Nii me leidsimegi müügikuulutuste hulgast talu, mida pakuti võlgade katteks."

Oli talv ning õues oli lund rohkem kui suusatajate paradiisis, kui Kai ja Lembit koos kinnisvaramaakleriga tallu jõudsid, oli maja uks nende suureks üllatuseks lahti.

Keegi mees küttis ahju. Taivo nimeline elanik teatas kiirustades kinnisvarahuviga uudistajatele, et see on tema kodu, aga ta kolib kohe sotsiaalkorterisse.

"Palusin tal veidi hoogu maha võtta ning helistasin omanikule. Kinnitasin talle, et mulle tõesti meeldib see talu. Omanik oli üllatunud ja imestas, et mis selles majas siis nii meeldivat on. Vastasin, et mulle meeldib see mees - Haanjamaa miis! "

Kai vaimustus elult räsida saanud mehe kõnepruugist, headusest ja lihtsast maailmast. See kõik saigi maja ostul otsustavaks. Nii juhtuski, et osteti endale suvekodu koos elanikuga.

“Me lausa palusime, et ta ei läheks sinna korterisse, sest me ei tulnud ju kedagi majast välja viskama,” räägib Kai.

Uued omanikud vahetasid vaid katuse ära ja viisid prügi minema. Jäeti alles kõik, mis ei olnud n-ö seinalt maha kukkunud. “Koduomanik ise oli kelmikas. Koristamise ajal küsisime, et milleks on tal nii palju kaheliitriseid plastist plastpudeleid, Taivo vastas: "Sügise om hää ubinamahla sisse villi!"."

Oma kodus elas mees veel kaks aastat, siis ta lahkus maisest ilmast ema juurde. Tema seinakalender, mis oli keeratud ootama 2007. aastat, on tänagi seinal samas kohas.

"Nii nagu sobis meile see mees, nii sobisid meile tema elustiil ja kombed. Me sallime seda kõike, mis on temast siia majja jäänud. Ma usun, et ta jäi meiega rahule," loodavad Kai ja Lembit.

Muutused kolisid viimaks sisse

Esialgu elasid uusasunikud oma suvekodus nagu muuseumimajas, kus ei saanud midagi eriti teha. Enne katuse vahetamist oli vihma kõvasti sisse sadanud ja nii nad ei julgenud üht kappi liigutadagi, sest selle taga olev sein hallitas. Kardeti, et see on majavamm. Õnneks uue katuse paigaldamise ja kütmise järel see mure kadus.

Aastaid hoiti eelmise omaniku ja tema ema vaimsust majas. Paar aastat tagasi raatsis Kai viimaks oma pere loo sellesse majja tuua. Selle kinnituseks on vanad fotod.

Nendel on Kannide pere austust väärivad kaunid esindajad: Kai vanaisa ema Helene-Elisabeth, kes õpingute tõttu Rõuge mõisast Tartusse sattus ning viimaks Kannide jõulise kodutalu lõi.

Teisel fotol on Jakob Kann, kes oli üheksa laulupeo korralduse juures, pasunakooride ja lauluseltsi asutaja. "Nad on minu jaoks väga olulised, sellepärast tahan, et nad oleksid minu läheduses," märgib perenaine. "Kui me nüüd midagi ehitame, siis mõtlen pidevalt Jakobile ja Helenele, sest arvestades nende nappe võimalusi, suutsid nad üles ehitada vägeva talu. Selles on elanud nüüd juba neli põlvkonda.”

Perenaine lausub muuhulgas: “Usun, et Helene- Elisabeth'ile ei kingitud elus kunagi nii palju roose kingitud kui nüüd. Toon neid õuest ja asetan tema pildi ette kuivama. Hiljem panen kuivanud roosid väikestesse kotikestesse ning lisan kingitustele. Aga Helene saab neid esimesena nautida.”

Kai ja Lembit kinnitavad, et nende jaoks on suvekodus viibimine ja selles mõõdutundega sättimine tõeline rõõmuaeg. Nad usuvad, et samasuguse hea tundega olid eelmised omanikud seda kodu sisutanud.

Nõud on selles kodus taaskasutuses. Kruusidest mõned on käsitööna valminud. Kai keraamilisel kohvikruus sisaldab väikest peitusemängu.

"Meil on Uhti kõrtsis keraamikat tehes tore koostöö Liina Rootsiga. Mina teen kedral kruusi. Liina teeb sanga ja maalib pärast kolmekarvalise pintsliga ilu peale. Siia maalis ta musta kassi, aga seda ei ole näha, see on peidus. Liina siis ütleski, et ju minu ellu ei ole musti kasse vaja, nii et see on kardina taha peitunud, aga siiski olemas!"

Toas on näha, et külalisedki on siia majja oodatud. Kai ja Lembitu sugulased ja tuttavad ongi nende suveelu rõõmudest osa saanud. Majutamisele on mõeldud, kümmekond madratsit on ootel ja sageli kasutuses.

Mõttega jalutuskäigud

Selleks, et suvest ja kuplitega maastikust maksimumi võtta, teevad Kai ja Lembit igal hommikul ning ka õhtul ringkäigu oma suvekodu maadel. Kui on külalised majas, siis sageli kipuvad nemadki kaasa. Hommikul ärgates minnakse jalutama päripäeva, pärastlõunal tehakse ringkäik vastupäeva. Nende jalutuskäikudega on kodu naabrusesse juba jalgrada sisse tallatud.

Kuna teekonnal võib alati midagi leida, võtab perenaine korvi ja käärid kaasa. Ükskõik, kas päri- või vastupäeva jalutusringi tehes, on segavereline perevalvur Bruno omade kannul.

“Koer ei jookse peremehe juurest ära, kui talle meeldib tema juures olla. Kui peremees ei meeldi, siis jookseb koer kodust ära,” ütleb Kai.

Väike, aga kõrgete kallastega tiigike, jääb jalutusringi sisse. Nelja allika veest toituva 2,5 meetri sügavusega tiigi ja vana taluhoone vahele kerkib uus suur maja. Sellest tahetakse ehitada puhkemaja suusatajatele ja suvitajatele. “Meil on nii palju sõpru, kes tahavad just siinkandis sporti teha ja öömaja saada või puhata.”

Veekogu ääres näeb, kuidas vanasti kaldaid kindlustati. Need parandustööd tõi nähtavale välk, mis mõne aasta eest kaldasse lõi. Külarahva juttudest on teada, et just selle tiigi ääres on perenaised pesu loputamas käidud.

Üks allikas jõuab vulisedes maapinnale. Selle juures tuleb peatus. Tassike on siin januseid ootamas. Kuigi jalutuskäik pole pikk olnud, kulub värske vee sõõm suvepalavuses ikka ära. “Hommikul me teemegi tiiru ümber tiigi, siis saab vett juua ja Bruno saab teha oma hommikuse supluse. Õhtune ring on veidi pikem.”

Tiigis löövad lupsu kalad. Kõndides kõrval asuva metsa servas, näeb igal sammul kirkalt kollaseid kukeseeni, mida Kai usinalt korvi tõstab. Kas pole mõnus - astud paar sammu – metsmaasikad, jalutad veidi rohkem, ongi korvike kukeseeni täis!

Väike küngas on suvekodu taga- seda nimetab pere oma ürdiaiaks, kohalikud teavad seda kui Palanu mägi ehk päikesest põlenud mägi. See lilleniit lõhnab nagu suvi. Siin on kõike, metsmaasikat, valget ristikut, kurekelli, karikakraid, pune, naistepuna, teelehte, puju!

”Puju kasvab sageli nendesse kohtadesse, kus oled varem lõket teinud, plastiku ja kiled viime jäätmejaamadesse, aga vanu puidujäänuseid oleme siin põletanud. Vanade asjadega käib seisma jäänud energeetika kaasas, kui see ära põleb, siis plats saab nii puhtaks, et puju tahab kohe esimesena selles kohas end sisse seada,” räägib naine. “Minu mamma soovitas naisepuna igasuguse kõhuvalu korral, aga pune on jällegi hea lõhnaga teetaim.”

Mõne õie juures ei tule ühtegi taimenime meelde. “Juhul kui ma ei tea, mis taime nimi on, siis panen sellele ise nime!” naerab Kai.

Tema usaldab kõiki taimi, mida mesilased külastavad. Tüütud parmud ja sääsed ei kipu pererahvast ründama, küll aga hammustavad nad isukalt võõraid. Kai on sellele mõelnud ja usub, et kui oled nende suhtes salliv, siis ei tee nad midagi.

Kooskõla loodusega

Suvist elu soovitab suvekodu perenaine nautida, keset niitu aeg maha võtta ja lihtsalt kuulata seda suminat, pirinat, siutsusid ehk linnuhääli. “Hommikul meil siin kaks rukkirääku vaidlesid omavahel. Tean puhkajaid, kes linnast maale vaikusesse suvitama tulevad, on öösel hädaga aknaid sulgenud, sest see “lärm” ei lase neil magada.”

Ka vana maja juurde naasedes tabab kõrv sumina. Lembit ja Kai ütlevad, et külaelanikud ikka vahel küsivad, et kas selles majaseinas on ikka veel mesilaste pesa ja kas nad on ikka mesilinnuksed juba ära hävitanud. “Meile antakse pidevalt nõu, kuidas neid tappa. Aga mina ei saa aru, miks me peaks nad kinni müürima või ära mürgitama- nemad olid siin enne meid. Olen märganud, et mesilased muutuvad kurjaks just nende suhtes, kes nendelt elu võtta tahavad,” räägib Kai.

Talukoha ümbrusesse on istutatud hulgaliselt pargiroose ning sedagi tehti mitte enda vaid just mesilaste pärast. Haljastuse osas on perel kokkulepe maaülikoolist Kadri Maikopiga, et kui tudengid, kes vajavad maastikukujundusalal praktikakohta, saavad nad sellel künklikul pinnavormil kätt harjutada. “Meil on oma nägemus küll olemas ja päris kõike me neil dikteerida ei lase, aga usun, et seda põnevam on tudengitel teha ja kogemusi saada.”

Selle argise plaanipidamise juures Lembit ja Kai naudivad elu ning tahavad seda ka teistele pakkuda. “Me oleme saanud, et oleme midagi väärtuslikku leidnud ja me tahame seda sõpradega jagada. Samas ma tean - iga inimene ei salli sellist vana maja. Meil on oma lugu selle majaga. Ükskõik mida ma teen, see pole kunagi minu päris kodu, aga ma tahan, et kõik kes meile siia puhkama tulevad, tunneks end koduselt. See jääb alati Taivo ja Mari ehk Keldrite pere koduks. Seda me oma asjadega ei taha lämmatada. Ühtlasi on see sel moel täiega puhkamise koht.”