Jaani-Reinu on vana talukoht, mille kunagist taluhoovi piirasid kõrvalhooned. Nüüd on õueala laienenud, uus saunamaja kohe-kohe valmis saamas, aga kodu suviseks südameks on kujunenud kunagisest aidast ümber ehitatud õueköök-pruudikamber.

Perenaise aidast kuningriik

Vanast palkhoonest söögi ja puhkehetkede nautimise koht on nii pere kui nende külaliste lemmik-ajaveetmispaik.

Õueköögihooaeg Jaani-Reinu talus algab aprilli teisest poolest ja kestab oktoobri keskpaigani. Suvel elumaja pliit puhkab, kogu söök tehakse valmis suveköögis. “Kes siis ikka tahaks suvel tunniks või paariks tuppa sulguda,” ütleb Kristiina.

Kunagi, Riho vanaema nooruses, oli aidamajas ruumi nii vilja, liha kui riiete jaoks. Kui vana talukohta oma perele koduks sättima hakati, häiris vana aidamaja paljude silma. Üks naabrinaine oli isegi öelnud, et selline sara rikub hoovi ära, lükaku noored see palgihunnik parem kokku. “Meie meelest aga annavad vanad palkhooned talukohale omapära. Jah, kui siia tulime, oli aidal vana rookatus, milles kasvas üks nõtke kasepuu.

Oli selge, et katus tuleb vahetada. Siis selgus, et üks tiib palkhoonest on nii halvas olukorras, et seda ei ole võimalik päästa, ning ega neil ei olnud ka sobivat palki kusagilt võtta, et proteesimistöid teha, meenutab Kristiina. Siis kui maja katus pealt ära sai, hakkas edumeelne noorpaar mõtlema, mida head uue katuse alla sättida. Nõnda tuligi idee, et sellest saab suurepärane maja suviseks väliköögiks. Kui mädad palgid eemaldati, tundus aida katusealune liiga alasti. Kadakast postide vahele otsustati punuda sarapuuokstest piirded. Idee saadi Jööri talumuuseumist, kus sarnast poolikut seina nähti.

Sarapuuokste väänamise töö võttis Kristiina enda peale, olles seda tehes oma keskmise poja ootel. “Punusin oksi pulkade vahele, samal ajal kui vanem poeg magas lõunauinakut. Nii valmis üks sein päevas,” meenutab ta. Küsimusele, kas poeg, keda ta samal ajal kandis, nüüd ka suuremat käsitööhuvi ilmutab, vastab ema naerdes: “Eks ta on üks paras väänik!”

Poolest saati punutud piiretega väliköögiosa on hästi õhuline. Sisenemiseks ja väljumiseks jäeti kolmest suunast käiguavad lahti.

Kui pliidi ehitamiseks pottseppa otsiti, leiti kohalik meistrimees. Meister kasutas tööotsa oma pojast õpipoisi õpetamiseks. Kuna isa valvas tolle iga käeliigutust, sai pliit väga hea tõmbega. Pliidi ehitamist oli pererahval vahepeal võimalik piiluda. Köögi kõrval asuva magamiskambri pööningualune on praegugi avatud ning sealt on alla suveköögile suurepärane vaade.

Väliköögi lõunapoolsele küljele on rajatud ürdipeenar. Peenral näeb maitse- ja salatitaimi. Pereema on kasvama pannud salvei, laugud, sidrunmelissi, pune, tilli, peterselli, salati ning kasvuhoonesse istutanud ka basiilikut. Roogade kaunistamiseks ja peenrale värvi andmiseks on ürdipeenras säramas kressid. Kui Kristiina suveköögis süüa teeb, on tal pliidi juurest võimalik kohe ürdipeenrast maitselisandeid noppida või vajadusel pisipojale appi tõtata. Kristiina on harjunud toiduvalmistamise kõrvalt lillepeenraid rohima või muru niitma. Asendamatu on õueköök hoidistamise hooajal, seal valmivad mahlad ja moosid ning muudki hoidised.

Kristiina ütleb, et püüdis suvekööki kujundada nii, et kõik oleks käepärast ja samas kõik kaunistavad aksessuaarid ei oleks suures vastuolus 150aastase aida iseloomuga.

Kõik talu vanavara, mis on heas korras, annab siin ruumile kenasti vürtsi. Vanakraamile lisavad värskust ja suvist meeleolu lilli täis vaasid. Need pärinevad aidamajale üsna lähedal olevatest talu lillepeenardest.

Pruudikamber – kosutava une tuba

Vanast aknata aidaruumist kohandatud suvist magamistuba hakati kohe naljatamisi pruudikambriks kutsuma. Miks nii? Kristiina selgitab: “Vanasti magasid aitades pruudiikka jõudnud tüdrukud.”

See magamiskamber on aidamajas kõige värskema sisuga. Siin asub üks talu riidekirstudest, mille noor pere korda on teinud. Sisekujunduses on kasutuses kõik vanad talu mööbliesemed. Ruumi ehteks on riidepuule sätitud armas vana linane öösärk.

Kristiina ütleb, et ta ise ei ole veel selles kambris maganudki. Siin on vana aida palgid kõige paremini näha. “Riho on elukutselt palkmajaehitaja, tema ütles, et selle on omal ajal ehitanud väärt meistrimees. Seda paljastavat varad ja tapid. Tänapäeval kõik palkmajaehitajad nii korralikku tööd – kuigi tööriistad on ju praegu märksa paremad – ei oskavat teha.”

Riho sai nüüd omakorda enda oskustega väärikale meistritööle uue elu anda.

Kogu pere mõistab hinnata vana aita kui varandust, mis oli just nende koduhoovis. Nüüd ei kujutaks nad elu ilma suveköögi ja pruudikambrita ettegi.