Asta saabumise ajaks oli hoov suuri ja vanaks saanud puid täis kasvanud. Suur kändude juurimise töö võttis Asta meelest liiga palju aega, sest ta tahtis korterist maamajja pääseda. Kuid enne kui sai sisse kolida, tuli elumaja küttekehi korrastada.

Asta meenutab, et alguses oli tal päris keeruline asju ajada, sest kogukond võõrastas teda. Isegi lähedased sugulased ei tundnud teda ära. “Siin on väga palju tublisid ja toredaid inimesi, aga kui oli vaja asju ajada, siis uuriti ikka suguluse kohta. Näiteks kui läks vaja liiva, kruusa või mulda, küsiti esmalt: “Kessa sääne olet?” Ja siis tuli mul kohe öelda, kelle sõsar ma olen.”

Taspisi hakkas külarahvas temaga siiski harjuma. Nüüd on möödunud juba nii palju aastaid, et Asta ei pea enam tõestama, kes ta selline on. “Vahepeal mõtlesin küll, et kuidas ma küll jaksan kõike siin korda teha. Tegin vahepeal vastupidavustrenni – bodypump'i. Ja ma jälle jaksasingi!”

Sellest, kuidas täpselt ja millise kodu Asta endale lõi, loe Maakodu augustinumbrist või DIGIAJAKIRJAST.