Vist kõik Euroopa aiatööraamatud ju õpetavad, kuidas sammaldest vabaneda. Esmalt soovitab sammalt mürgitada ja välja rehitseda peatükk “Muru”: ikka selleks, et ilmselgelt ebasobival kasvukohal, nt puude all, saaks siiski kasvada kolm hõredat kõrt. Teist korda tõrjutakse samblaid peatükis “Puuviljandus”: tüvedele kasvanud samblad ja samblikud kästakse hoolega maha nühkida, sest kahjurid poevad tüvel kasvavate sammalde alla peitu.

Sootuks erinev suhtumine

Jaapanis seevastu õpetavad paljud teosed, kuidas sammalt oma aeda tuua ning mida teha, et see end aias mõnusalt tunneks.

Ka ilukirjandus näitab eurooplaste ja jaapanlaste suhtumiserisusi.

Tänuväärse töö on ära teinud Briti samblauurija Sean R. Edwards. Teoses “Samblad inglise kirjanduses” (Mosses in English Literature) vaatleb ta, millises kontekstis mainitakse samblaid inglise kirjanduses.

Euroopa kultuuriruumis seostuvad samblad eelkõige millegi pahaendelisega ja sageli isegi surmaga. Lisaks sellele tõotab sammalde mainimine kirjanduses ka üksindust, hüljatust, kaduvikku ning kummitusi, kuna samblaid kohtab sageli surnuaedades. Paremas valguses laseb autor samblal paista ainult kui viimase lootuse andjal täiesti lootusetus olukorras.