Kuidas ära tunda, millisest puidust on mööbel?
Kasutatud mööbli hulgast endale kodusisustust otsides tekib sageli küsimus, kuidas ära tunda, millisest puidust on mööbliese tehtud. Seda on ju tarvis teada nii eseme vanust ja stiili määrates kui ka asja korrastades.
Puiduliikide ja kaunistustehnikate erinevusi on tegelikult palju lihtsam näidata kui kirjeldada. Mati Raal, Tsunftijänesest, aitab asjasse selgust tuua ning jaotab puiduliigid kolmeks. Näiteks on tamm ja saar puiduna väga sarnased, aga samas erinevad kasest ja lepast, mis omakorda on teineteisega äravahetamiseni sarnased. Kui esimesed kaks paari on lehtpuud, siis kolmandasse gruppi kuuluvad okaspuud kuusk ja mänd.
Eestis tehtud vanamööbli juures on põhiliselt kasutatud tamme, saart, kaske, leppa, kuuske ja mändi. Hoopis harvem kasutati meil mööblipuiduna saarega üsna sarnast jalakat, pehmet pärna või vastupidavat vahtrapuitu.
Väärispuitu kasutati peamiselt spoonina. (Spoonimine tähendab mööbli katmist õhukese vineerikihiga. Tugikarkass tehti odavamast puidust, eseme välispind aga kaeti mõne väärispuu spooniga.)
Väärispuuliikidest on Eestis kohatava vanamööbli katmiseks kõige rohkem kasutatud pähklit, järgnevad mahagon (punane puu) ja maarjakask, mis on mujal maailmas tuntud karjala kase nime all.
Tamme- ja saarepuit on hästi vastupidav. Väga lihtne on neid segamini ajada, sest mõlemad on sarnase tekstuuri ehk puidumustriga. Tasub meeles pidada, et tammel on omapärased peened ja tihedad säsikiirejooned.
Saar on üldiselt heledam ja valkjam ning tamm kollakam. Kuid on heledamat ja tumedamat tammepuitu ning veel must tamm, millest tehti näiteks biidermeierstiilis mööblile lukuümbrised.
Mustaks sai tamme pikaajalise (üle saja aasta) vees seismisega: aastatega läks puit vees järjest tumedamaks.1910.–1930. aastatel peitsiti tammest või tammespooniga mööbel tihti mustaks ja lakiti. Seda võtet nimetatakse puidu eboniseerimiseks ehk eebeni sarnaseks tegemiseks. Eriti palju kasutati seda võtet 1920. aastate söögitoamööbli juures.
Tasub veel meeles pidada, et tamme pole kunagi poleeritud. Saarepuitu on aga väga raske peitsida, sellest siis tema tavapärane kollakas toon.
Lillepostamente tehti valdavalt tammest või kasest. Toolide materjal sõltus väga palju tellija rahakotist: paljud vanemad toolid on tammest, kuid hiljem kasutati märksa odavamat kasepuitu.
Funkstiilis tammest toolide seljatoe osal kasutati algul ka hinnalist pähklit. Levinud mööblipuidud kask ja lepp (tuntud ka musta ehk sanglepa nime all) on kahjurite maiuspalad. Kase äratundmist raskendab see, et pea alati on vanem kasest mööbel peitsitud, värvitud või aaderdatud. (Aaderduse ehk pealemaalimisega püüti lihtsamal ja odavamal puidul jäljendada väärispuidu süümustrit.)
Eestisse jõudis aaderdamine XIX sajandil, mõisatislerite tehtud biidermeierstiilis mööbliga. Peamiselt jäljendati mahagoni- ja pähklitekstuuri.
Salmilist ehk sookaske on rohkem kasutatud Vene, Soome ja Rootsi päritolu mööbli juures. Eestis on sellest tehtud nii talumööblit kui juugendstiilis mööblit. Salmilise kase ülepeitsimisel tekib mahagoni meenutav pind. Sookaske on väga raske töödelda ja sellepärast leiab see kasutamist peamiselt höövel- ehk noavineerina.
Maarjakase ehk karjala kase tunneb ära omapärase täpilise pinna järgi. Maarjakase puit on ka palju haruldasem ja kallim materjal kui harilik kask ja sookask.
Sangleppa on keeruline ära tunda, see meenutab kasepuitu, kuid on olemuselt pehmem ja kergem töödelda. Kergest ja pehmest pärnast tehtud mööblidetailid on tavaliselt kullatisega kaetud ja selle all peidus. Pärnal pole ka iseloomulikku tekstuuri.
Enamasti ei tasu ka pead vaevata, kas mõni ese võiks olla tehtud vahtrast või jalakast – neid puiduliike kasutati Eestis üliharva.
Funkstiilis mööbli kumeraid nurki jm detaile on tihti kaunistatud pähklispooniga. See ei pärine muidugi kodumaalt tuttavatest sarapuupõõsastest. Kesk- ja Lõuna-Euroopast toodi siia kreeka pähkli spooni.
Pähkel on hästi tugeva mustriga puit. Kasutati ka eksklusiivset juurespooni, mis on erilise tekstuuriga ja tumedat värvi. See materjal eeldas suurt meisterlikkust. Pähklipuidust valmistati ka pisiesemeid, pähklist mööbel (ja detailid) on alati lakitud, vahel ka poleeritud.
Okaspuupuidust mööbli tunneb tavaliselt kergesti ära eseme siseküljelt paistvate oksakohtade järgi. Mõnikord on tillukesi oksakohti näha ka kasepuidul.
Valmis mööbli puhul on ka raske eristada, kas kasutatud on kuuske või mändi.Vaigurikkast okaspuupuidust tehti tihti mööbli karkass, sellest valmistati ka etnograafilist talumööblit. Tihti on kuusest ja männist kapid muldvärviga värvitud ja väljastpoolt on siis raske määrata, mis puiduga on tegu.
