Kullakarvaline roosipeenar
Kollase värvi tähendus on aga õhtu- ja hommikumaades erinev: Hiinas võis püha kollast ja kuldset värvi kanda üksnes keiser, see oli võimu ja päikese värv. Õhtumail peeti kollaseid lilli armukadeduse, petmise, vihkamise sümboliks. Vanemad inimesed võivad kollaseid roose saades nüüdki solvuda ning kollast pruugitakse ka hoiatusvärvina. Enamikule meist märgib kollane siiski päikest, rõõmu ja valgust.
Kollased roosid on aga kindlasti külmaõrnemad ning haigustele vastuvõtlikumad kui punased roosid.
Pärslaste kollane roos
Kollane kibuvits (Rosa foetida, sünonüüm R. lutea) pärineb Aasiast, ta levib Türgis, Iraanis, Afganistanis ja Loode-Hiinas. Pisikeste tumeroheliste lehekestega põõsad kattuvad kesksuvel paariks nädalaks imelise kuldkollase õievaibaga. Lõhn ei kutsu teist korda nuusutama, taime teine nimetuski on haisev roos. Omapärane lõhn on kibekas-mõrkjas. Lühike õitsemine on aga võrratu ja rikkalik.
Euroopasse jõudis kollane roos juba enne XVI sajandit. Lõuna- ja Ida-Euroopa aladel oli ta kohati naturaliseerunud. Kollase kibuvitsa täidisõieline vorm ’Persian Yellow’ jõudis Euroopasse Pärsias suursaadikuks olnud Sir Henry Willocki kaasabil 1837. aastal. Külmale hästi vastu pidades tõrjus ta siis välja hoopis kümakartlikuma väävelkollase kibuvitsa (R. hemisphaerica).
Kollase kibuvitsa omapärane muteerunud vorm on kaputsiinroos R. foetida ’Bicolor’. Tema lihtõied on väljast kuldkollased, seest aga oranžikad-sarlakpunased. Teda kutsutakse ka Austria kollaseks roosiks (’Austrian Yellow’, ’Austrian Copper Rose’, ’Austrian Briar’), sest sealt hakkas ta üle Euroopa levima. Meil on kaputsiinroos kahjuks külma- ja niiskuseõrn, talvel vajab ta sooja ja kuiva katet. Botaanikaaia kollektsioonis on ta siiski kolm talve kenasti vastu pidanud ja ka õitsenud.
Vanasti oli kollaseid roose vähe ja kollast kibuvitsa kasutades loodeti neid juurde aretada. Prantslane Joseph Pernet-Ducher ristaski ’Persian Yellow’ ja remontantroosi ’Antoine Ducher’, et saada kollaseid korduvalt õitsvaid roose. Tulemuseks oli võrratu oranžika varjundiga ’Soleil d’Or’. Imeliselt lõhnavad suured õied on tihedalt täidetud, õiekuju on igati kohane ühele vanale roosile – lame, tihe, neljaks sektoriks jagunenud. Aretaja järgi hakati saavutust kutsuma pernet-roosiks, temast sai paljude kollaste peenrarooside esivanem.
Kahjuks päris ’Soleil d’Or’ kollaselt kibuvitsalt ka vastuvõtlikkuse raskeima roosihaiguse, roosi-tahmlaiksuse suhtes. Mustad tahmaplekid teevad lehed rabedaks, põõsas jääb lehituks ja niigi külmakartlik kollane roos ongi hävimisohus. Seda haigust püüavad roositeadlased ja taimetohtrid siiani tagajärjetult tõrjuda. Pea kõik sordid, kelle esivanemaks kollane kibuvits, on kurjale tõvele vastuvõtlikud. ’Soleil d’Or’ on paljude kollaste floribund-, teehübriid- ja väänrooside üks esivanemaid.
’Cläre Grammerstorfi’ järeltulijad
Peenrarooside seas on mitmeid võrratuid kollaseid. Kordese aretusfirmas ristiti kena täidisõieline kollane floribundroos 1957. aastal ’Cläre Grammerstorfiks’. Temast sai hea aretusvanem hulgale kollastele sortidele. Näiteks kõrge püstisekasvuline ’Arthur Bell’ pole küll sama tihedalt täidetud õitega, kuid õitseb väga rikkalikult.
Pilkupüüdva floribundisordi ’Jan Spek’ pühendas Uus-Meremaa aretaja Samuel McGredy IV oma Hollandi ametikaaslasele Jan Spekile. Mitme põlvkonna Jan Spekid juhtisid novaatorlikku roosifirmat ja esindasid Hollandis ka teiste maade roosiaretajaid. Sort on igati tubli. Teda ei kimbuta tahmlaiksus ega roosirooste, ka jahukastet esineb vähe. Külmale on ’Jan Spek’ üsna vastupidav. Tihedalt täidetud teehübriidi meenutavad õied on algul kuldsed, hiljem pleegivad heledamaks. Õiekuhilat elavdab kerge punakas varjund kroonlehtede servadel. Mõnel aastal on ’Jan Spek’ rikkalikult õitsenud pea terve suve. Algajale roosisõbrale on ta kindel rõõmuallikas!
Floribundroosi ’Goldmarie’ lopsakatele täidisõitele on samuti tilkunud väheke punakat värvi. Roos on tubli, võitleb jõudsalt tahmlaiksusega ja õitseb rikkalikult. Ka tema esivanemate seas on ’Cläre Grammerstorf’.
Roosipeenra laiskvorst ja mitu tublimat
Floribund ’Chinatown’ võiks olla kiiduväärt sort. Kõrge kasvu tõttu (sageli üle 1 m) peetakse teda ka põõsasroosiks. Kollastest sortidest ühena vähestest ei pelga ta talve. Suured teehübriidi meenutavad õied paiknevad võrsete tippudes kobarais. Kuigi õisi pole palju, on need üsna rasked ja käänduvad pisut longu. Ka ’Chinatowni’ pungi ja õielehti kaunistab punakas varjund.
Sel roosil on ka paar puudust. Niisketel suvedel kipuvad teda kimbutama jahukasteseened: siis saab püstise kasvuga lopsaka säravrohelise läikiva lehestikuga põõsas inetu valgelaigulise välimuse. Haigus lööbib just võrse tippudest allapoole. Teine puudus on sordi laiskus. Mõnel aastal, kui päikest vähem, jääb ka põõsal õisi vähemaks. Sageli kujuneb teine õitsemine väga hiliseks või puudub üldse. Sestap võiks ta kasvada teiste rooside taga ja mitte uhkeldada esiplaanil. Ka ’Chinatowni’ üks vanemaid on ’Cläre Grammerstorf’.
Floribundroos ’Friesia’ on aretatud Saksamaal kuulsas Kordese firmas. Kena püstise kasvuga põõsas on rikkaliku õitsemisega, õied on suured, sügavkollased, kerge õunaaroomiga, avanenult on näha ka südamik. Kohevaid lokilisi kroonlehti on keskmiselt. Nõuab head päikeselist kasvukohta.
Saksamaal Tantau firmas 1970. a aretatud teehübriid ’Landora’ on ühe harva kollaseõielise lõikeroosina meie talved rahuldavalt üle elanud. Suured säravkollased täidisõied lõhnavad kergelt. Õite värv ei pleeku.
Nüüd on Eestis levimas mitmed Taani Poulseni firma kollased sordid. Väga huvitav on nn lossiseeriasse kuuluv, vanaaegse õiekujuga floribundroos ’Marselisborg’. USAs kutsutakse teda ka ’Yellowstone’iks’. Väga tihedalt täidetud, pisut keraja kujuga säravkollastel õitel on kerge sidrunikarva varjund.
Mainitud sorte kimbutavad paraku üsna tõsiselt roosi-tahmlaiksus ja roosi-tõlvrooste.
Lootustäratav sort on tumesinakasroheliste lehtedega teehübriid ’Kaj Munk’. Talle pandi nimi Lääne-Jüütimaal elanud pastori ja näitekirjaniku Kaj Harald Leininger Munki (tavaliselt Kaj Munk) auks. Suured klassikalise kujuga täidisõied on puhaskollased. Sort vajab korralikku talvekatet, kuid on botaanikaaias kenasti vastu pidanud.
Mesised roosid ja rahu sümbol
Mitmed kollased peenraroosid on mee- või merevaigukarva varjundiga. Üks ilusamaid on Tantau aretis ’Goldelse’ (1999). Tema õied on avanedes kuldse varjundiga, õitsemise kestel muutuvad aga lausa kullakarvaliseks. Kaunid õied moodustavad suuri lopsakaid õisikuid. Põõsad on püstise kasvuga. Tahmlaiksus pole sorti siiani kimbutanud. Kahjuks pole ’Goldelse’ eriti talvekindel.
Prantsusmaal Georges Delbardi aretatud floribundroos ’Pimprenelle’ (1997) meenutab oma väikese kasvu tõttu pigem pinnakatte- ehk vaibandroosi. Madalat põõsast katavad rikkalikult kuldkollased lihtõied. Toredat kontrasti pakub punakaspruuni varjundiga läikiv lehestik. Kahjuks on sort haigusõrn, vajades kaitset nii roosirooste kui tahmlaiksuse vastu. Ilma ravita võib roos hävida.
Tubli roosientusiast Mart Ojasalu on aretanud ka Eestis oma kollase roosihübriidi. Mati Nuude järgi ristitud 'Mati' on suurte säravate kuldse varjundiga täiskollaste õite ja tumedate pronksjasroheliste lehtedega. 'Mati' on lootustandev saavutus – siiani pole ta veel tõsiseltvõetavalt haigestunud. Loodetavasti ongi ta üks hea kollane roos.
1935. a aretatud teehübriid ’Mme Antoine Meilland’ oli, on ja jääb kindlasti üheks võimsamaks kollaseks roosiks. Prantsuse roosiaretaja Francis Meilland pühendas selle sordi oma emale.
Roos viidi sõja jalust Ameerikasse, seal anti talle 1945. aastal pärast Berliini langemist rahu sümbolina nimeks ’Peace’. Roosa varjundiga kreemikaskollaste õitega imeilus roos levis kiiresti üle maailma. Siiani on ta üks suurimate õitega teehübriidroose – õie läbimõõt kuni 15 cm.
Saksamaal tuntakse sama sorti nime all ’Gloria Dei’. Mujal Euroopas ja Eestiski on just see nimi kinnistunud. Itaalias on ta aga ’Gioia’. Sort on andnud 19 pungamutatsiooni, teda on rohekesti kasutatud aretuses: tulemuseks on üle 150 uue roosi.
Eesti Vabariigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile pühendatud teehübriid ’Staatspräsident Päts’ aretati Saksamaal Späthi firmas 1937. aastal. Kreemjate merevaikkollaste täidisõitega roos on kaunis ja püstise kasvuga. Kahjuks on nii tema kui 'Gloria Dei' meil külma- ja haigusõrnad, jäädes tahmlaiksusesse ja ka roosiroostesse, mis muudab põõsa eriti nõrgaks.
Roosipeenra väikseimaid kuldseid õisi näitavad kääbus- ehk miniroosid. Neist levinuim on ’Sonnenkind’. Tõelise päikeselapsena avab ta oma pisikesed tähekujulised täidisõied üsna vara, isegi juuni lõpul. Sama usinad on ka ’Yellow Fairy’ ja kuldse varjundiga pooltäidisõieline ’Laura Ford’. Ligi meetripikkused võrsed on tal väänduvad, seetõttu tuntaksegi teda ka miniväänroosina, kes kuulub omaette rühma (ClMin). Miniroose kahjustab roosi-tahmlaiksus, lehituks jäävad taimed meenutavad siis kehvakest õitsvat luuda.
Kollased on esimesed
Kõige tublimad kollased on ikka pargi- ja põõsasroosid. Pargirooside seas neid küll palju ei ole. Üks toredamaid rühmi on näärelehise kibuvitsa hübriidid – nn ’Frühlings’-sarja sordid. Nad külmuvad pikaajalise tugeva külmaga lumepiirini tagasi, kuid taastuvad siis kenasti. Nad õitsevad kaheaastaste ja vanemate okste väikestel kõrvalvõrsetel, noored võrsed kasvuaastal õisi ei näita. Tavaliselt mitut väga külma talve järjest pole, seetõttu on nad järgmisel aastal taas õieehtes.
Nende rooside üks esivanemaid on näärelehine kibuvits R. spinosissima (R. pimpinellifolia) ’Altaica’. Temalt on sordid pärinud suured mahedavärvilised õied ja kena kaarjaoksalise kuni 2,5 m kõrguse põõsa. Sorti ’Frühlingsdufti’ võib pidada pagarikunsti tippsaavutuseks. Kas mäletate nõukaaegseid kreemitorte, mida kaunistasid mahekollased roosaka varjundiga võikreemist roosid? Need olid ’Frühlingsdufti’ õitega nagu kaks tilka vett. Täidisõitel on tugev mõnus aroom. Põõsas alustab õitsemist sageli enne jaanipäeva, õisi jätkub 2–4 nädalaks, üksikuid õisi näeb sügiselgi.
’Frühlingsgoldil’ on helekollaseid kroonlehti 5–12. See-eest on õied suured ja lamedad, katavad põõsa kena madala vaibana. Sort ei lõhna, tema väärtuseks on varane õitsemine: 2011. aastal alustas ta juba 6. juunil. Ta on haigustele vastupidavam ja talub paremini külma.
Üksikud kollased
Kurdlehise kibuvitsa (R. rugosa) järglaste seas on üksikuid kollaseid. Tuntuim sort on ’Agnes’ (1922). Tema mahekollaseid suuri tihedalt täidetud sagriseid ja lamedad õisi näeb jaanipäeva paiku mõne nädala vältel. Edasi tuleb leppida kitsa püstise väikeselehelise põõsaga. Sügiseks katab lehed tahmlaiksus. Sordi suurim väärtus on külmakindlus.
Külmakindlusega kahjuks ei hiilga teine selle rühma sort ’Yellow Dagmar Hastrup’. Mahekollaste vähetäidetud õitega roos ei meenuta samuti eriti oma kurdlehist esivanemat, lehed on suured ja üsna siledad. Roos jääb tõsiselt tahmlaiksusesse, pargiroose kasvatades tuleb seetõttu abi otsida mürgipotist.
Kui soovite oma aeda kaunistada vaid pargi- ja põõsasroosidega, siis istutage neist hästi kaugele pärsia kollane roos ’Persian Yellow’, et ta ei kannaks ega annaks edasi raske haiguse idusid.
Põõsasroosidest sarnaneb näärelehiste kibuvitsa sortidga ’Aïcha’ (1966). Nime olevat ta saanud prohvet Muhamedi truudusetu lemmiknaise järgi. Õied on suured, pooltäidetud, kergelt kausikujulised. Tolmukad tumekuldsed. Põõsas kannab üksikuid säravkollaseid õiekobaraid sügiselgi.
Kaks varajast
Kaks kollast põõsasroosi võistlevad, kumb jõuab varem õide puhkeda. Varaseim on siiski pamiiri-alai kibuvitsa R. ecae hübriid, kanaarikollaste väikeste lihtõitega ’Golden Chersonese’. Tema oksad kattuvad erkkollase õitekuhilaga juuni alguspäevil. Õitseajal on põõsas võrratu: tema oksad ja võrsed on purpurpunased, tillukesed lehed tumerohelised, neid kuldab kollane õievaip. Põõsad kasvavad 2–2,5 m kõrguseks, talve eest tuleb neid siiski pisut kaitsta.
Ligilähedane sort on ka kuldse varjundiga kollaste lihtõitega ’Ormiston Roy’. Tema õied avanevad vaid nädalapäevad hiljem. Näärelehise kibuvitsa järeltulijana jääb ’Ormiston Roy’ madalamaks, vaid 1–1,5 m kõrguseks. Ta õitseb rikkalikult, kuid ainult korra suve jooksul. Mõlemad sordid on haigusõrnad, sügiseks on nende tillukesed lehekesed tahmast mustad. ’Ormiston Roy’ on siiski külmakindlam. Pikal soojal ja niiskel sügisel näitavad mõlemal sordid üksikuid õisi.
Meil veel üsna tundmatu põõsasroos on lihtsate suurte mesise lõhnaga õitega ’Golden Wings’. Ta on näärelehise kibuvitsa ’Altaica’ ja ’Ormiston Roy’ järeltulija. Helekollastel õitel on sidrunikarva varjund.
Kuldkollastest põõsasroosidest on üks paremaid Kanada külmakindel sort ’Morden Sunrise’ (1999). Kroonlehti on õies kuni 12. Kena püstise kasvu ja läikivate roheliste lehtedega põõsas endale haigusetekitajaid kergesti ligi ei lase. Eestis on sort parimana soovitamiseks veel liiga vähe kasvanud.
Vana hea ja tuntud ’Maigold’ (pärineb samuti R. spinosissimast) meenutab oma pikkade väänduvate okstega kuni 2,5 m kõrgust väänroosi. Õied on suured, lõhnavad, kuldkollased ja meekarva varjundiga, täidetud, kuid avatud südamikuga. Plussiks on korduv õitsemine. Seda roosi võib kasvatada nii põõsas-, pargi- kui väänroosina. Põõsad vajavad talvekatet, sest pikem alla –20° pakane võib põõsa hävitada. Sel aastal kahjuks botaanikaaias nii juhtuski.
Inglise roosid
Praegu on põõsasrooside seast rahva erilised lemmikud David Austini aretatud inglise roosid. See sordirühm sai 1960. aastal alguse vanade ajalooliste rooside ristamisest kaasaegsete sortidega. Viimased pärandasid hübriididele parema talvekindluse ja korduva õitsemise. Uued sordid edenevad paremini Lääne- ja Lõuna-Euroopas kui külmades Põhjamaades. Hoolsa katmisega on nad siiski meilgi pakased üle elanud.
Nende sortide õied on vanaaegse kujuga, sageli on õiesüdamiku kroonlehed tumedamad, välimised heledamad. Tihti on õis ka neljaks sektoriks jagunenud. Kahjuks on roosid üsna haigusõrnad, see teeb põõsa inetuks ja lehituks.
Tallinna Botaanikaaias kasvavad selle rühma sortidest ’The Pilgrim’, ’Teasing Georgia’ ja kõige tuntum, kuldkollane ’Graham Thomas’.
Ka teised aretajad on saanud taolise õiekuju ja omadustega korduvalt õitsvaid põõsasroose. Tuntumad rühmad on Renaissance Taanis, Romantica Prantsusmaal, Nostalgie, Märchen-Rosen Saksamaal. Mitmed sordid kasvatavad pikki väänduvaid võrseid, seega saab neid kasvatada väänroosidena.
Ronivad roosid
Üks võimsamaid väänroose on Kordese aretis ’Alchymist’. Tema roosakasoranžika varjundiga kuldkollased õied võluvad meid kesksuvel, kuid kahjuks vaid korra. Lõhnavad ja suured õied meenutavad neljaks sektoriks jagunenuina vanu roose. Suured lopsakad hallikasrohelised nahkjad lehed on terved ja põõsas väga jõulise kasvuga. Kuigi sort on põõsasroosiks liigitatud, võib tema kasv ulatuda soodsais oludes isegi 5–6 meetrini, selliseid hiide näete Sangerhauseni roosiaias Saksamaal.
Meekollaste õitega ramblerroosi ’Ghislaine de Féligonde’ oranžika varjundiga väikesed lamedad täidisõied muutuvad hiljem kreemvalgeks. Meil kipub ta jääma siiski 1–1,5m põõsasroosiks. Erandliku ramblerroosina näitab ta õisi veel hilissügiselgi.
Korra suve jooksul õitsevate ramblerrooside hulka kuuluvad helekollaste pisikeste õite ja pikkade peenikeste väänduvate okstega Helena kibuvitsa sordid ’Honugsrose’ ja ’Lykkefund’. Õied on neil koondunud suurtesse kobaratesse. Meil vajavad külmaõrnad sordid kindlasti talvekatet. Tahmlaiksusele on nad veidi vastupidavamad.
Nn Kordese rooside rühma kuuluv väänroos ’Leverkusen’ on kaunite lokiliste kohevate õite ja jõulise kasvuga põõsas. Õisi jätkub sügiseni. Lehestik on tugev, läikiv ja seenhaigustele küllaltki vastupidav. Suurte õitega ’Goldstern’ meenutab pigem põõsas- kui väänroosi. Seevastu ’Goldener Olymp’ on pikkade väänduvate okstega, rikkalikult õitsvat sorti saaks ilusti kasvatada ka kaarväraval.
Eri kasvu ja kõrgusega sorte valides saab tõeline roosisõber meilgi kujundada kollase roosiaia, mis oleks paras üllatus mitmevärviliste roosipeenarde keskel.
