Périgord jääb Bordeaux’ joonelt paarsada kilomeetrit sisemaa poole. Sõidate natuke viinapuuistanduste vahel, kui aga algavad maisi- ja päevalillepõllud, Kreeka pähkli ja kastanitukad, siis oletegi Périgordis ja Dordogne’i jõe kaldail. Turismile avastasid selle kandi paarikümne aasta eest inglased, giid Sirje oletas naljaga pooleks, et ehk jäid neile saja-aastase sõja päevist geenidesse head mälestused. Nüüd on Périgord suviti vaat et sama menukas kui Toscana. Sügise algus on seal samuti ilus ja soe, kuid ka meeldivalt vaikne. Vanad majad tukuvad päikesepaistes ja ümberringi tuksub mõnusalt rahulik külaelu.

Prantsuse aedadest ja köögist kirjutame edaspidi, nüüd jagame reisiliste eredamaid muljeid.

Malle Rüütel Tartust: “Edela-Prantsusmaal kogesin taas, kui imeline on loodus. Padiraci koobastes nähtu võttis sõnatuks. Juba siis, kui lugesin Maakodust reisiprogrammi, kus oli vaimustavalt palju ajalugu ja kultuuri, teadsin, et sinna ma tahan. Prantsusmaal unustasin kõik muu – ainult vaatasin, vaatasin ja imestasin.

Eriti seni täitsa võõrast Périgordi piirkonda – see on ikka väga ilus! Ülihea mulje jättis itaaliapärane koduaed Chartreuse de Conty, mille perenaine pakkus meile kuumal hilissuvisel päeval kosutuseks apelsinimahla jääga.

Toidud olid maitsvad, kuid ma ei ole harjunud nii palju sööma. Austrid proovisin ära, aga need ei jätnud nii sügavat muljet. Mulle meeldisid kõige rohkem külarestorani Le Deux Charentese peakoka Girard Christan et Francoise’i valmistatud road. See lõuna möödus soojas ja koduses õhkkonnas. Reisil nähtu jääb kauaks meelde, tahaks sinna tagasi ja tagasi.”

Mall Ellervee Harjumaalt: “Meelde jäi Serge Lapouge’i vaba loominguline lähenemine loodusele ning tema oskus arvestada kuivadel mäenõlvadel koduümbrust kujundades pukspuude ja teiste taimede loomuliku kasvukujuga. Eestis rajavad paljud endale dendropargi. Järgmine põlv aga ehk ei hooligi liigirikkusest. Olemasolevat võsa annaks meilgi huvitavalt kujundada.

Dendroloogidega olen vaadanud Pariisi paremaid parke. Nüüd avaldasid Périgordis erilist muljet sealsete külade väikesed ja igivanad kivikatustega majad. Igaviku tunne tekkis, püsiväärtused kestavad seal põlvest põlve. Oma iidset lemmikmaja nägin pärast paadisõitu Dordogne’i jõel, siis, kui saime omapäi uidata kokku kasvanud Beynaci ja Cazenaci küla kitsastel ning järsu kaldega tänavatel. Mälestuseks ostsin kaasa Périgordi Kreeka pähkli õli, see sobib rohelise salatiga.”

Joosep ja Kristna Gill Pärnust: “Meid hämmastasid Périgordi piirkonna koopad – nii Padirac kui ka 15 000 aastat tagasi maalitud kaljujooniste koopiad Lascaux II-s. Uskumatu, et siis osati sel moel suust värvipigmenti pritsides maalida ning seda tehti peaaegu olematu tulukese paistel.

Roogadest meeldis väga Burgundia pada – loomaliha oli nii pehmeks hautatud ja mahe. Sellist meil ei saa. Prantslased oskavad süüa teha!” kiidab Joosep.

Kristina lisab: “Minu jaoks oli tipphetki palju. Näiteks Villandry lossiaia tohutu suured
mustrilised peenrad. Villandry terrassidelt avanev vaade oli võimas!

Padiraci koopad ja paadisõit 103 meetri sügavuses maa-alusel jõel. Seal palus meie Poola päritolu paadijuht Mary enne randumist üht laulu. Sel jõel kõlas siis esimest korda “Viljandi paadimees”.

Väga meeldis ka Chartreuse de Conty terviklik eraaed, mille kujundas Itaalia-mõjuliseks praeguse eaka peremehe vanaema. Seal oli hea olla! Piilusin akendest ka tube – neis peegeldus kolme põlvkonna ajalugu. Meie näeme selliseid ruume ja sisustust vaid filmides, aga nemad elavad selle keskel iga päev. Nii on see neil põlvest põlve.

Enne reisi lugesin Prantsuse köögi kohta, et teada, mida maitsvat on neil pakkuda. Eriti huvitav tundus nuumatud hane maks foie gras. See oligi meeldivalt täidlase maitsega mõnusalt pehme suutäis. Proovisin ära ka cassulett’i – valgete ubadega pajaroa ning omas rasvas hautatud pardikoivad (confit de canard). Hästi maitses ka kir – valge veini ja mustasõstralikööriga aperitiiv. Pähklikooki saime koguni kolmel korral. Mõned iseloomulikud road jäid veel proovimata, näiteks teod.”

Ene Tammann Otepäält: “Olen ammu mägede usku, nooruses käisin arstitudengina paljudel geograafide matkadel. Suuri linnu ma ei talu, otsin looduselamusi. Nüüd meeldisidki eriti Padiraci fantastilised “skulptuurid” ja koopajoonised. Kõrgele Pyla düünile tõusime nagu taevasse. Düünid on nagu elavad olendid: liiv liigub kogu aeg, düün kasvab ja kahaneb. Puhtal justkui sõelutud liival oli hea paljajalu käia, kahju ainult, et Atlandi ookeani vett ei jõudnud katsuma minna.

Kõige elamuslikumad aiad olid Villandry ja Itaaliat meenutav Chartreuse de Conty. Tore oli näha budleiasid, perovskiaid, bugenvilleaid ja teisi taimi, kes on juba varasematest reisidest tuttavad. Ükski lehtpeet ei ole mul aga kodus nii lopsakas ega maitsetaimed nii lõhnu täis kui seal! Kodus toitun tervislikult: tihti ja natuke. Prantsusmaal olid kõige meelepärasemad kalaroad hea valge veiniga. Sain ka austritega hakkama, kuigi ma seda ei uskunud.”

Lydia Tiits Harjumaalt: “Prantslased oskavad väga mõnusalt iseendale elada. Elu on traditsioonidega läbi põimunud. Ei ole nii, et igaüks ehitab endale suurema ja kõrgema maja, kui on naabril. Traditsioonid annavad kõigele õige meeleolu. Aedugi tehakse oma rõõmuks ja lihtsate vahenditega. Taimeliike on vähe, laustroopikat või Põhjamaad keegi koduaias ei mängi, eelistatakse oma liike, millele kasvukeskkond kindlasti sobib. Kasvuaeg on pikk, hästi oskuslikult kasutati eri aegadel õitsvaid taimi. Uue kujunduse pärast ei võeta vanu puid maha, uut annab ka lossipargis vanaga kohandada. Vanad hooned ja puud on suur väärtus. Keegi ei mütta hilisõhtuni aias, sest muidu ei jõuaks rohitud. Kuivanud lillevarred ja õied võivad peenrale jääda, multš aitab niiskust hoida. Nähtud lihtsus, loomulikkus, hoolivus ja hoidlikkus meeldisid väga.”

Anneli Ojatamm Pärnust: “Üks mis kindel – seltskond on Maakodu reisidel alati super! Mulle ei meeldi reisida koos “vinguviiulitega”, Maakodu reisidel selliseid ei ole. Tahtsin kaasa sõita just varasemate ülimeeldivate mälestuste pärast – siinkohal tervitused kõigile Pekingi reisi kaaslastele.

Tore oli, et ükski aed ei sarnanenud teisega. Erilise mulje jättis Villandry: millised kujundid, millised värvid. Teistmoodi vaimustust tekitas looduslik l’Albarede väikesel mäeseljakul.

Hane-, pardi- ja küülikumaksast ja prantslaste sibulasupist jäid maitsvad mälestused. Ma tegelikult ei söö sibulat, aga see supp maitses hästi! Lahe reis oli, aitäh Maakodu ja Comtour!”

Ene Aamer Valgamaalt: “Sattusin reisile tänu tütrele, kes arvas, et olen liiga omaette ja üksi jäänud. Algul selgus, et grupp on täis ja ma ei mahtunud sinna, siis aga saabus rõõmusõnum, et keegi loobus.

Kõige eredamalt jäid meelde Loire’i orus paiknev Chenonceau loss ja aed. Eriti lossi vaimustavad maalingud, lilleseaded ja muidugi köögid! Nägime Lascaux’ koopaid, kus olid iidsete maalingute koopiad. Uskumatu, et selliseid loomapilte maaliti tuhandeid aastaid tagasi ja et kromanjoonlased oskasid nii hästi kujutada liikumist.

Meeldisid eraaiad, eriti kuivalembeste püsikutega aed. Ilusad olid ka kõik köögiviljade ja maitsetaimede aiad losside juures. Ja prantslased – nad tundusid kõik väga avalad! Meie oleme pigem kinnised ega kipu kohe suhtlema.

Kuulsast Prantsuse köögist maitsesin ära foie gras’ ehk hanemaksa ning pardikoivad eri kastmetes. Mõlemad olid hästi head. Ise ju selliseid sööke ei tee.”

Tuuli-Rea Annus Tallinnast: “Imetlesin Prantsusmaa armsaid külasid – see on midagi hoopis muud kui maa, mida näed kiirtee ääres. Kuid viimasel päeval oli väga tore ka läbisõit Pariisist, kus mööda vilksatasid kõik kuulsad vaatamisväärsused. Suur tänu giidile ja bussijuhile üllatuse eest! Küladest ja Bordeaux’ jalutuskäigust jäid meelde lillekastidega sillad ja põneva kujundusega ringteed. Ruttavas ja prahises Pariisis lilli justkui ei märganudki.

Prantsuse part on kindlasti parim – kiidetud Pekingi pardist igatahes palju mahlasem. Üllatas, et sõitsime küll viinamägede vahel, aga viinamarju toidukohtades ei pakutud. Kõik oli maitsev ja prantslased võivad tõesti elada selleks, et süüa, mitte vastupidi.”

Linda ja Vello Kivimurd Raplamaalt: “Väga huvitav oli Atlandi ookeani ääres näha, kui keeruline töö on austrikasvatus. Enne kui auster sööjani jõuab, karpe muudkui kasvatatakse ja solgutatakse, ikka mitu-mitu-mitu korda veest välja ja vette tagasi. Teame nüüd, kuidas see käib. Väga ehe oli külaskäik Périgordi hanekasvatustallu. Seni mõtlesime, et jutt hanemaksa nuumamisest on legend. Prantsuse kuulsatest delikatessidest on meil proovimata ainult konnakoivad. Edela-Prantsusmaa külad ja väikelinnad olid justkui Okasroosikese muinasjutust – kaasaegsed mugavused jms on sinna nii hästi ära sobitatud, et silma need ei hakka.”

Elo Härm ja Eva Vibur näisid ammused sõbrannad, kuid tuttavaks said nad alles reisil. Väga vitaal-sed, kuid eksitaval kombel juba pensionieas daamid üllatasid meid sellega, et nemad siiski jõudsid Pyla düünilt ka Atlandi ookeanini laskuda, varbad vette pista ja õigeks ajaks bussi naasta. “Kartsime hilineda, aga jõudsime tagasi isegi väikese ajavaruga. Suurt vett ei raatsinud ju katsumata jätta! Väga tiheda programmiga reis pakkus rohkem, kui lootsime, 30–32 soojakraadi mõjusid meie jaheda suve lõpetuseks väga hästi. Meeldisid lilleaedade moodi köögiviljaaiad, näiteks lehtpeet ja lehtkapsas on ju väga dekoratiivsed. Väga üllatav oli Marqueyssaci 150 000 pöetud pukspuuga aed. Selle “hulluse” keskelt avanesid vapustavad vaated Dordogne’i orgu. Mõtlesime, kui tore oleks seal laevaga sõita, ja järgmisel päeval sõitsimegi.

Meeldis külaelu järjepidevus ning see, kui elavad ja hästitoimivad on Prantsusmaa külad oma päevalille- ja maisipõldude vahel. Hea vein sobib selle kliima, elu ning pardikoibade, austrite ja muude hõrgutistega väga loomulikult kokku.”

Tiina ja Juhan Laasi Kõrvesoo talust Harjumaalt: “Olin reisiks hästi ette valmistatud ja tundsin end Prantsusmaal sama hästi kui kodus. Unustamatud on Padiraci koopad – seal hakkas mu peas muusika kõlama. Maa-alusel jõel paadiga sõites nägime väga erilise kujuga stalaktiite, neid võrdleksin Michelangelo teostega. See oli vapustav!

Aiad olid kõik omamoodi ja ilusad. Austrimajas meeldis mulle väga üks okstest valgusti. Sarnase kavatsen ka oma kodu grillikotta teha! Võtsin tühjaks söödud austrikarbid kaasa, kleebin nendega kodus ühed postid üle!” lubab Tiina.

“Lisaks olid nädal aega söögilaual hõrgud haned ja pardid,” kiidab Juhan. “Ostsime kaasagi! Reisikotis on kodustele maitsmiseks neli pardikoiba. Eestist selliseid ei saa! Valgest veinist ja mustasõstraliköörist naps kir oli ka maitsev.”

Tiina: “Mulle meeldis väga, et prantslased oskavad vanu asju väärtustada ja säilitada. Meie inimesed kipuvad liiga kiiresti kõike uuendama, vana lõhkuma või ümber tegema. Kahju, et ilus reis nii kiiresti otsa sai. Seltskond oli väga mõnus, paljud olid juba varem koos reisinud ja tuttavad.”

*Ilus või võrratu reis