Liivakastiarmastusega koos loodud kaunis kodu

Silver ja Reelika Hiir teevad kõike koos ja nii juba enam kui kümme aastat iga päev. “See on neil liivakastiarmastus,” naeravad ümberkaudsed.

Silver ja Reelika tunnevad üksteist tõepoolest lapsepõlvest peale, kuigi nende kodude vahet oli mitu kilomeetrit. Samas maal, kus maja pole majas kinni nagu linnas, tähendab see mõni kilomeeter vahet siiski peaaegu naabreid.

Põlvamaal Valgjärve vallas Albre talus 22 lehma pidades on nad tööd tehes ja elades igapäevaselt ninapidi koos. “Silver ei lase Reelikal üksi lehmi lüpsta, jätab kasvõi traktori peal töö pooleli ja läheb appi,” kiidab Maie Hiir poega.

Kas iga päev 24 tundi koos olles üksteisest ära ei tüdine?

“Seni ei ole tüdinenud,” ütleb noorperemees, saates naeratuse kalli kaasa suunas.

65 hektarit ja 22 lehma

Albre talu sai alguse 90ndatel, kolhooside lagunemise aegu. Alustati kuue lehmaga ja peagi suurendati nende arvu üheksani. Just nii palju mahutas vana laut, meenutab veneperenaine. 17 aastat tagasi ehitati 20-kohaline lüpsikarjalaut. Lisaks lehmadele ja noorkarjale on talus ka kaks hobust, neist vanem on juba veerandsaja aastane. “Aga teeb ikka pulmasõitu!” märgib Maie Hiir.

Neil on kenasti üles vuntsitud vedruvanker, mille ette suksu rakendatakse, kui mõni pruutpaar soovib neljarattalise asemel hoopis neljajalgse jõul sõita. Pealegi passib Cantervilla lossis peetavata romantiliste pulmade juurde suksu nagu valatult.

Kuue tütre ja ühe poja ema Maie Hiir ütleb, et kolm aastat tagasi sai talu pojale üle antud ja tema ise on nüüd tagaplaanile tõmbunud. Olustvere kutsekoolis põllumajanduse eriala lõpetanud Silver tunnistab, et senises talupidamises ei olnud suurt midagi muuta vaja. Loomade arvu suurendamisele paneb piirid ette ühelt poolt lauda suurus ja teisalt kasutatav maa. Koos rendimaaga on Albre talu harida 65 hektarit, millest osa on rohumaa, kus lehmad saavad suvi läbi päikese ja värske õhu vanne võtta ning rohtu süüa, ning teine osa on vilja all. Otra ja kaera kasvatatakse oma loomadele söödaks ja ülejääk läheb müügiks.

Loomapidamine tähendab iga päev kaks korda lehmade lüpsmist. Puhata ja kaugema sõidu saab pere ette võtta siis, kui tallu tuleb appi asendustalunik. Seda võimalust saab kasutada kuni 28 päeva aastas.

Nii väiksel talul käib kallima tehnika, näiteks kombaini soetamine üle jõu. Ses osas aitab välja Reelika isa, kellel on seitse kilomeetrit eemal suur talu ja kelle tehnikat saab väimees oma põldudel kasutada.

Noorem poeg Sten, kes on viieaastane, plaanib ka isa ja vanaisa jälgedes minna ning vähemalt praegu tahab põllumeheks saada. Vanem vend Remi (7) on aga jalgpallist nii suures vaimustuses, et tema soov on saada vutiässaks. Poistel on aias jalgpalliväravad, kus nad iga päev vutti mängivad. Pere suur koer on ka pallimängust väga huvitatud, lüües kaasa kord ühe, kord teise poisi meeskonnas. Üksi jäädes kasutab ta aga juhust hambad palli sisse lüüa ja on juba mitu kossupalli ribadeks närinud.

Oma palkidest mööbel

Igapäevase talutöö kõrvalt on nii noored kui ka vanad Hiired tegelenud kodu kaunistamisega. Aastal 2000 pälvis Albre talu presidendilt kauni kodu tiitli koos sellega kaasneva suure rauast võtmega.

Praeguseks on aga elumaja välimus tollase ajaga võrreldes kardinaalselt muutunud, kuna Silver ehitas 2005. aastal maja suuremaks, vahetas katuse ja ehitas välja teise korruse, kuhu noor pere sai omaette elamise. Lisaks sai alumine korrus suure terrassi ja ülemine ruumika rõdu, kust avaneb miljonivaade põldudele, metsadele ja tiigile. Kui võrrelda pilte majast enne ja pärast ümberehitust, on välimus nii erinev, et raske on uskuda, et tegu sama hoonega.

Silveri ja Reelika koostööna on sündinud ka teise korruse sisekujundus, kus on rõõmsavärvilised tapeedid, laudadest põrandad ja oma kätega valmistatud mööbliesemed. Esmalt jääb silma uhke puidust baarilett, mida ehivad hobuseraua kujuliselt kaarduvad oksad. “Tahtsime teha okstest justkui veinipokaali, aga valmis sai ainult ülemine osa,” selgitab Silver. Nagina on kasutusel baarileti kõrvale püsti pandud kõver puutüvi.

Algul tundus selline baarilett ja selle taha peidetud väike köök väga lahedad, eriti kuna külalisi käib iga nädalavahetus ja siis on seal hea koos istuda. Pikapeale on aga välja tulnud terve rida miinuseid. “Kitsas on ja kuhugi pole midagi panna,” tunnistab Reelika. See on ka põhjuseks, miks peagi on plaanis kööginurk koos baariletiga ümber ehitada.

Silver ütleb, et nad kasutavad ehitusel oma metsa puitu ja laudade lõikamiseks kutsuvad kohale liikuva saekaatri. Selle puhul on järjekord küll suhteliselt pikk, kuid jääb ära palkide saekaatrisse vedamine ja laudade tagasi toomine ning kokkuvõttes tuleb teenus odavamalt ja mugavamalt kätte.
Paksudest laudadest on tehtud ka köögi, söögi- ja elutoa funktsiooni täitva ruumi valgustid. Nimelt on lae alla kinnitatud laudade sisse peidetud väiksed lambid. Seda, et puutöö on noorperemehele kättmööda, näitavad ka tema meisterdatud massiivne kummut ja televiisorilaud.

Kõiki ideid ei jõua teoks teha

Ka aias on näha noorte koostööd – Reelika toodud huvitavad oksad on leidnud seal oma koha. “Minil on selle peale kohe silma – kui midagi metsast leiab, toob koju,” tähendab ämm. Oksad ja juurikad on leidnud koha nii lillepostamentidena kui omaette figuuridena. Aias on ka väike veesilm ja palju maakive, mis on tiigi ja peenarde piiretena ära kasutatud.

“Mul on nii palju ideid, aga kõiki ei jõua ära teha,” tunnistab Reelika. “Näiteks eile sõidutasin vana grilli, mis läheb hingusele ja juba tekkis mõte, mida sellest teha.”

“Kui muru niidad, siis mõtled küll, et võiks vähem olla,” märgib Silver tüüpilise mehena peenarde ja kaunistuste kohta.

Talu sildi osas on nad aga ühte meelt, see on uhkelt mitme meetri kõrgusele kaardus puutüve külge riputatud. Seni oli silt sissesõidu tee äärde välja pandud adra juures, kuid juba mitu aastat mõlgutati mõtet kõrgel rippuvast tähisest. Reelika otsis terve päeva metsast sobivat puud ja kui see leitud, valas Silver tüve otsapidi betooni sisse, et see püsti seisaks. Albre talu sildi valgustamiseks kaevati aga poistega koos elumaja juurest kraav, kuhu pandi vajalik elektrikaabel. Nüüd särab talu silt kutsuvalt ka pimedatel öödel.

Neid, keda oodata, on aga palju. “Suguvõsa on suur ja kui õed peredega tulevad, siis on siin kokku 30-40 inimest,” ütleb Silver. Selleks, et kõik pika laua taha istuma mahuksid, on vanasse aita ehitatud peoruum pika U-kujulise lauaga. Lisaks on soetatud ka hiigelsuur pann, mille peal saab õues kogu seltskonnale söögi teha.

Sünnipäevadel kohvi ja tordi serveerimiseks on aga sisustatud kelder. Ka seal on baarilett ning lisaks massiivsed puidust lauad ja pingid, justkui õiges trahteris. Palaval suvepäeval on jahedas keldritrahteris hea ennast õllega jahutada, külmal ajal kütab aga puhur tunniga ruumi soojaks, nii et seal saab kohvi ja kooki nautida.

Kuna külalisi käib sageli, leiab ka suur saun ning sellekõrval olev tünnisaun ohtralt kasutamist. “See on ikkagi Aiaste küla parim saun!” kiidab Silver.