“Ma mäletan hästi, kuidas ma ema kõrval Vormsile kolimise päeval kujutasin selgelt ette, mismoodi kõik olema hakkab. Alates sellest, et sõuame sinna kolkasaarele päästeparve moodi aerupaadiga,” jagab Lea Hänni suure naeru saatel lapsepõlvemälestusi.

Kohale jõudes mäletab ta ka ülevoolavat tunnet, et siia kolkasse ta küll oma elu ei raja. Paraku, on ta nüüdseks oma sõnu söönud ja veel rõõmuga!