Okkaline iluaed rannakarjamaal
Suurte tumedate silmadega puuhobune kõigub, kuid jääb jalule. Riigikogu esimees Ene Ergma otsustab, et ei hakka siiski hobuse selga ronima, patsutab teda turjale ja kaob põõsaste vahele.
Lümanda valla Karala külaga tutvuma tulnud “Aasta küla” žürii on uudistamas kohaliku mehe kadastikku rajatud aeda ega saa sealt enam minema. “Sellel mehel peab olema erakordne geomeetriline nägemus,” hindab Ene Ergma. “Tavalise mõtlemisega inimene ei oska niimoodi maastikku näha ja planeerida!”
Ülo Tohvi aednikutööd võikski nimetada pigem maastikukujunduseks, sest päris aiast on see ammu välja kasvanud.
Sobib ainult loomulik
Väärikate kiviaedadega Ülgape põlistalu asub kohe suure mere ääres, kus Gotland on lähemal kui Tallinn. Kevaditi vallutavad kivise rannaniidu aas-karukellad, mida õitseb siis korraga tuhandete kaupa. Ükski paarimeetrine peenar selle õitemerega konkureerida ei jaksaks.
“Siinne loodus on ise nii võimas, et midagi tehislikult juurde luua poleks õige,” arvab Ülo Tohv. “Nii ma olengi rohkem hooldanud ning kujundanud ja püüdnud ära kasutada seda, mis juba olemas on.” Juurde on toodud peamiselt roose ja mõningaid puid-põõsaid.
“Kui taim näeb siin välja nii, nagu see olekski tema loomulik kasvukoht, siis ta sobib siia,” selgitab peremees. Vahel tuleb mõnda taime mitu korda ringi kolida, enne kui ta päris õigesse kohta jõuab. Ülo selgitusel järgib ta põhimõtet: juurde istutatud taimed ei pea domineerima, nad peavad sobituma sellega, mis oli enne neid. Enne on aga olnud esmalt lagedavõitu, siis kadakaid ja kibuvitsapõõsaid kasvatav mererand, kust mindud kalale ja hülgepüügile. “Mis siin aia tagagi muud oli kui malts, mida teinekord vikatiga maha niideti. Alustades olid ju muruniidukidki sellised, et enne tuli vikatiga kõrgem rohi maha lüüa, siis sai alles niitma hakata,“ meenutab Ülo.
Kümmekond aastat tagasi istutas ta aia taha mõned puud ning võttis ette esimesed korrastustööd. Need, kes sarnast teed alustanud, teavad – niidetav ala kipub aina laienema, mida enam see korda ja puhtaks saab. Ülgape talu hooldatav aiatagune on praeguseks laienenud vähemalt hektarile.
Lisaks taimedele on seal on koha leidnud ka paar väikest veesilma vesiroosidega ning mõned ehitised. Pisike pukktuulik, kiik, varjualused vihma ja päikese kaitseks, väike kaev, vaateplatvormiga majake, suitsuahi, lõkkekoht ning ka võrkpalliplats. Lisaks mõned puukujud ja paar aiavalgustit. Kadakaid maha võetud pole, kõik ehitised ja uued taimed on sobitatud nende vahele nii, et kõigil oleks ruumi.
Aiaplaanid sünnivad öösiti
“Öösiti, kui kohe und ei tule, siis vahel mõtted uitavad omasoodu ning sageli just siis turgatabki silma ette, et vaat sinna sobiks niisugune põõsas! Või teise kohta tiik või tuulik! Hommikul lähen vaatama ja näen, et täitsa õige asi on pähe tulnud!”
Keegi kõrvalt aiandusnõu andma pole tulnud, küll aga on peremees ideid noppinud aiaajakirjadest. Neid meeldib talle väga vaadata ja näha, kuidas teised on omapäraseid lahendusi välja mõelnud.
Ülo abikaasa Anne on sättinud kadakate vahele väikese kiviktaimla ning kannab selle eest hoolt. Ka mujal aias asuvad lilled on rohkem tema hooleks. Ülole meeldib enam tegelda põõsaste ja puudega. “Vaat siin kadakate vahel oli üks lage plats. Mõtlesin, et no mis ma sellega teen?” näitab ta.
Lagedast platsist on nüüdseks saanud omamoodi pärl – juba mitu aastat õitsevad seal roosid. Tagapool suuremad ja toestust vajavad, eespool madalamakasvulised. Kadastikku rooside toomine pole muidugi vaid taime maha torkamine. Kaevata ja toekat mulda tuua tuleb omajagu. Vaev on läinud täie ette ning lopsakad roosid lausa säravad kadakate vahel. Omatahtsi nende juurde pugenud kukeharigi näeb välja nii, nagu oleks keegi need kuldkollased tutid sinna hoolikalt arvestades külvanud.
Roniroose on aias pandud mujalegi. Ülo on toestamiseks leidnud toimiva võtte ning kasutab ära lume poolt talvel kenasti kaardu vajutatud kadakatüvesid. Otstest kokku pandud kadakad moodustavad kena kaare, nende vahele läheb vana mõrralina, ning ongi roosidel vajalik seljatagune olemas.“Mina ühtegi asja siin värvida ei taha. Olgu nii, nagu on! Mul on tunne, et siia ei sobiks tehisvärvid,” selgitab Ülo.
Iseasi on aia keskele jäävate kadakatega. Nendes on Ülo näinud mitmeid figuure ning aiakääridega kaasa aidates andnud kadakavõradele ümaraid ja kantis kujusid. Eemalt vaadates näevad ümaraks pügatud kadakad välja nagu mõned eriti peened ilutaimed ning tihtilugu on aeda sattunud inimestel raske uskuda, et tegu on tavaliste rannakadakatega.
Selles aias tundub, et kadastik pakub aeg-ajalt isegi mõne mõtte välja ning kasvatab sobivasse kohta väikese tamme või erksavärvilise kõrre lisaks. Kadakate kõrvale aiandist toodud roosade lehterjate õitega kaunis veigela ja jaapani enelas tunnevad end seal silmanähtavalt hästi. Ka tugevaid tuuli pelgav deutsia on mere ääres kodunenud ning annab heldet värvilisa oma kreemikate väikeste õitega.
Ilu üle arvet ei peeta
Aeda rajatud väikeselt vaateplatvormilt pilku üle niidetud ala lastes jäävad silma veel jugapuu, ebatsuuga, seedermänd, mägivaher, hõbekuusk, keerdus vormiga elupuud, rododendronid ja õitsemise ajal pikki õiekobaraid kandev budleia ehk liblikapõõsas. Lisaks on kadakate juures koha leidnud mitmesugused elulõngad, kes end seal suurepäraselt tunnevad.
