Lihal ja lihal on suur vahe

Herefordid ei ole hellikud, talu liigirikkad maad sobivad neile väga hästi. Mõnusa suutäie ampsavad nad ka ka põõsastikest. Talvel nosivad loomad mahemaalt tehtud silo ja heina ning on eluga rahul. Enamik siin kasvanud mullikaid rändab teistesse mahetaludesse. Pullide teekond lõpeb aga Märjamaal Eesti ainsas mahetapamajas.
Tiia ütleb, et enne lihaveiste võtmist ei osanud ta loomalihast lugu pidada. „Ma ei olnud lihtsalt head liha saanud. Vabalt ringi siblivate mahekanade munad on tumekollased, ka maheveiste liha on hoopis intensiivsema värvi ja parema maitsega. Herefordil on peene kiuga tume hästi mahlane liha.“ Ilus ja maitsev võib see liha olla küll, aga kas ka tervislikum?

„Eks loomagi mõjutab see, mida ta sööb. Ja meie omakorda sööme ju seda, mida me loomale söötnud oleme. Kui tarvitame toiduks liha, mis on intensiivselt kasvatatud ehk kus söödateraviljas on kemikaalide jäägid, kanduvad need liha kaudu ka meisse. Mahetootjana ei kasuta me ka GMOd ja kasvuhormooni sisaldavat sööta. GMO ja kasvuhormoonide toimest inimorganismile ei teata veel kuigi palju, laborirottidega on pisut katseid juba tehtud,“ võtab Tiia maheliha teema kokku.
Saariku talus hoolitakse põllumullast ja taimedest sama palju kui loomadest.

Mahepõlluga on rohkem tööd

Arvo selgitab, kuidas mahepõldu peetakse: „Me lihtsalt harime maad rohkem. Kunstväetisi ja sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasuta. Muidugi, mürgid aitaksid põllud umbrohust palju lihtsamalt puhtad hoida. Aga meid aitab äestamine ja kultiveerimine. Igal aastal käiakse talu korra või kaks kontrollimas, et kas me ikka täidame kõiki nõudmisi“. Üks hea umbrohutõrje nipp on peremehel ka: mida hiljem künnad, seda paremini umbrohust lahti saad.

Maad on talul ligi sada hektarit, seal kasvatatakse oma loomade talvesööt, tali- ja suvinisu, kaera, otra, kartulit, porgandit, kaalikat, peeti, pastinaaki, sibulat ja maitsetaimi. Hulganisti igasugu kõrvitsaid, samuti paprikaid ja tšillipipart. Tatart külvab talu sellepärast, et mesilastel oleks korjemaad. Herefordid söövad looduslikud õitsvad taimed lähiümbrusest ära, pole ju vaja, et mesilinnud lendaksid kaugele taimekaitsevahenditega töödeldud põllule.
Kuidas mahetalus taimi kahjurite eest kaitstakse? „Külvikord on kõige tähtsam nipp. Mul on seitsmeväljasüsteem, et haigused ja kahjurid ei kosuks. Vahepeal toidame maad ristikheinaga, ristikust teeme talveks silo. Porgandikärbsega võitlen edukalt nii, et panen porgandid maha alles pärast porgandikärbse esimest lendu. Kui esimene sats jääb toiduta, on teine lendlus tagasihoidlikum,“ annab perenaine head nõu. Kahjurid võivad siiski vahel veerandi kapsa- ja kaalikasaagist ära rikkuda.

Kõrvitsast saab kommi ja kompotti

Talu köögiviljahoidlas on sügisel riiulitäite ja kastide-kottide kaupa väärt kraami hoiul.

Perenaise erilised lemmikud on aga kõikvõimalikud kõrvitsad.
Näiteks pähkelkõrvits, mille sordinimi eesti keelde tõlgituna on karubeebi – ’Baby Bear’. See kahe pihu suurune kõrvits sobib nii küpsetistesse, salatisse kui supiks. Seest tühjaks õõnestatud kõrvitsa võib täita näiteks seene-hakklihaseguga ning küpsetada ahjus nagu suvikõrvitsat.

’Amazonka’ on aga põõsaskõrvits, mis kasvatab 2–4 tihedat vilja. Kõrvits kaalub keskmiselt kilo, aga võib kaaluda kuni 1,8 kilo. Riiulil on ka arbuusi meenutav paljasseemneline õlikõrvits. Seda keetes ei pea lagunemist kartma. Tükid püsivad kenasti krõmpsud. Tiiale meeldib õlikõrvitsast teha „petuananassi“ kompotti. Paned kõrvitsatükid suhkrulahusesse, keedad, lisad sidrunimahla, ja ongi nagu ananassikompott. Veel sobib õlikõrvits kuivatatud „kõrvitsakommide“ tegemiseks.

„Kõrvitsatest on hea lihtne süüa teha ja see võtab vähe aega. Kui on kiire, praen pähkelkõrvitsat. Pannile sortsuke õli, kõrvitsa lõikan viiludeks ning praen koos koorega läbi. Kümme minutit ja valmis. Mahe kiirtoit. Võib kasutada kartuli asemele prae juurde või iseseisva roana. Ülemöödunud aastal oli meil kuni jõuludeni peaaegu iga toidu sees mõni kõrvitsaline. Siis hakkas Arvo kõrvitsatele natuke vastu sõdima. Aga ütleme nii, et ta sööb ikka kõik ära, mis ma teen. Kõrvitsale võid ju anda iga kord uue maitse ja jälle on hästi. Põnevaid kõrvitsaid on nii palju ja nendega annab varieerida.“

Tiia toonitab, et pähkelkõrvitsa jahune olemus tuleb hästi välja siis, kui viilakad korralikult läbi praadida. „Suvikõrvitsat ei praeta läbi, see peab jääma pooltoores, natuke krõmpsuv on kõige parem. Aga pähkelkõrvitsa maitseomadused tulevad läbiküpsenult paremini esile.“

MÄRTSINUMBER 2013

  • KEVADINE KÖÖGI ERI
  • Kuue köögi nipid ja mõnusad maitsed
  • Ilusad tomatitaimed aknalaualt
  • Kirglik taimekoguja Viivi Lepik
  • Ööbiku gastronoomiatalu
  • Külas Koluvere lossis
  • Lihaveised võsatõrjel


TELLIDES SOODSAM

Hind kauplustes 2,90 € / number.
Hind aastatellijale vaid 2,10 € kuus.
Hinnavõit tellijale kuni 9,60 € aastas.

TELLI MAAKODU SIIT »

Hinnad 2013. a märtsi seisuga.