Puitpits lisab majale romantikat
Puitpitsdekooriga kaunistatud hooneid võib leida Tallinna puitasumitest, Pärnust, Haapsalust, Narva-Jõesuust, Tartust, Kuressaarest ja mujaltki. Paljude maakohtade puitmõisad ja -häärberid on samuti kaunilt dekoreeritud.
Laialdasem puitmajade kaunistamine saelõikeliste puitpitsidega algas koos raudtee levikuga Eestimaal. Raudtee ehitus elavdas tööstust ja kaubavahetust, koondas inimesed raudteejaamade lähedusse ning aitas suuresti kaasa ka kuurortturismi levikule.
“Akna puitpitsid valisin seepärast, et aknakaunistused on kõige arvukamalt ja paremini säilinud puitdekoori elemendid. Samuti on mind alati võlunud õhuline saelõikeline ornament, mis jääb esimesena silma ja annab maja üldilmele väga palju juurde,” selgitab lõputöö valikut Katrin Klaar.
Kõige olulisemad tööriistad, mida vanasti puitpitsi loomisel kasutati, olid oherdi ja väike ora- ehk tikksaag. Tänapäeval on Katrini kui käsitöömeistri tööriistad põhimõtteliselt samad, ainult et mootoriga – akutrell puurimiseks ja elektriline tikksaag. Kuid käelist täpsust vajavad need tööriistad samamoodi nagu vanasti, ainus vahe on selles, et töö tegemise kiirus on suurem.
Katrin valmistas kaht stiili puitpitse. Ühe stiili mõtles ta ise välja lähtuvalt sellest, mis sobiks tema maamaja kõrvalhoonele, ning teise valmistas rikkalikuma, venepäraste mõjutustega. Inspiratsiooni on Katrin kogunud juba aastaid linnatänavatel, eriti oma kodulinnas Pärnus ringi jalutades, samuti Euroopast – eelkõige Alpi mägipiirkonnas reisides ning puitarhitektuuri puudutavaid raamatuid sirvides.
Eestisse jõudsid esimesed puitpitsi näited balti aadelkonna poolt Euroopast “transpordituna”. Kõige rohkem puidustiili ideid edasi andvat arhitektuuri oma dekoorirohkusega on säilinud ajavahemikust 1870–1910.
Mõjutustega puitpitsid
Eesti puitarhitektuuril ja dekoreerimisstiilidel on palju mõjutajaid ning ühtset, ainult eestipärast stiili ei olegi. Eri stiilidest on esindatud näiteks saksapärane vahvärk-stiil, šveitsi, vana-norra, rahvusromantiline vana-vene, skandinaavia ja ka idamaine stiil.
Nagu käsitöös enamasti ikka, algas ka Katrinil tööprotsess akna mõõtude võtmisest ja seejärel mustri otsimisest. “Sirvisin internetilehekülgi ja raamatuid ideede saamiseks. Tuli välja, et see on väga ajamahukas protsess, sest detailide valik oli tohutu,” räägib Katrin. Alguses plaanis ta leitud mustri suurendada ja välja printida, sest joonistamine tundus puitpitsi loomise juures kõige hirmutavam asi olevat. Kuna internetist sobivat mustrit printimiseks ei leidnud – enamik näiteid puitpitsidest on siiski fotodena –, joonistas ta ikkagi kõik mustrid ise.
Omaloomingulise akna puhul pani ta ise eri detailid oma joonisel kokku. Kõigepealt katsetas pitsivariante A4-paberile joonistades, tegi kavandeid, kuni leidis sellise, mille alumised ja ülemised detailid omavahel tema nägemuse järgi kokku sobisid. Seejärel suurendas Katrin mustriosa nõnda, et see oleks aknaraamiga proportsionaalses suuruses.
Puidu töötlemine pitsiks
“Ka vanasti olid olemas mustrijoonised, kuid arvan, et meistrid kasutasid neid vaid selleks, et nende järgi stiililiselt joonduda, samas oli igal meistril siiski oma käekiri,” räägib Katrin.
Edasi tuli juba proovitüki saagimine. Selleks kasutas ta kodus leiduvat lauajuppi, millele šablooni abil mustri joonistas ja tikksaega seda välja lõikama hakkas. Ümmargused augud tegi freespuuriga, väiksemad augud liblikpuuriga.
Proovitüki tegemisel selgusid tõsiasjad, et õhemat lauda oleks ilmselt lihtsam saagida, ja ettejoonistatud joont oli suhteliselt raske järgida, kuna tikkasae käsitsemine nõuab head käelist vilumust. Need probleemid said aga töö tegemise käigus lahenduse – lõputöö tegemiseks soetas ta paraja paksusega materjali. Ja ka saelõiked muutusid seda vilunumaks, mida rohkem ta saagis. Kokku kulus omaloomingulise aknapitsi valmistamiseks 17 töötundi. Kursusetöö juhendaja oli Kerttu Küünarpuu.
Tulevikus tahaks Katrin luua hoonetele terviklikke puitpitsilisi mustrilahendusi Eesti enda mustripärandist lähtuvalt.
