Ja neil on ka väga vedanud. Abikaasadel on sarnane stiilitunnetus ning maitse, mistõttu kodu ehitamine ja sisustamine on nende jaoks puhas lust ja rõõm. Pealegi, kõik ehitustööd teevad nad ise! Janek on ehitaja ja tema käed on iga töö peale – olgu see trepp, põrand, tööpind või kraanikausikapp – lahti. Taimi teeb samuti kõike mida parajasti vaja – võib seinad ära pahteldada ja kapid seinale kinnitada. Tal on nimelt oma isiklik tööriistakohver.

Taimi ja Janek on selles kodus elanud kuus aastat. Algusaegadel oli nende kodu muuseas menuseriaali “Pilvede all” võttekohaks.

“Seda kodu, mis seriaalis näidati, on praegu piinlik vaadata. See oli nagu katastroof! Juurdeehitist tollal polnudki ja kõik oli teisiti,” ütleb Taimi.

Tõsi, selle kuue aastaga on nad oma kodu kolm korda põhjalikult ringi ehitanud, muutnud planeeringut ja ruumi lisaks saanud. Algselt oli majas ca 200 ruutmeetrit, kuid kolme lapsega jäi ruumi napiks. On ju igaüks oma majas ära teeninud ka oma toa – Roland, Priscilla ja Makayla.

Kodu on muutuste tuules

Maja on pidevas muutumises. Eluruumideks on nad kohandanud näiteks endise garaažiosa ja pööningu. Ülakorruse magamistoa tegid avaramaks rõdu arvelt. Nüüd on abieluvoodi endise rõdu asemel ja mõlemale poole jäävad abikaasade katusealused garderoobitoad.

“Meil on ideid nii palju, et jõuaks ainult ära teha!” ütleb Taimi. Kui tuhin mõlemal peale tuleb, tehakse töö ära.

“1. jaanuaril, kui teised tavaliselt pead parandavad, hakkasime meie magamistoas tapeeti maha võtma. Jõulude ajal ka ehitasime,” meenutab Taimi. Ja seda ei tee nad üldsegi sunnist, vaid sulaselgest tegemise rõõmust. Suurim nauding on ju näha oma kätetöö tulemust.

Väike valge trepp viib pööningule. Möödunud aastal elasid seal veel tuvid, nüüd on siin perenaise unistuste kamber – õmblustuba. Taimi huvi kangaste ja õmblemise vastu tekkis pisitütre sünniga.

“Ma ei leidnud kusagilt selliseid voodiriideid ja kangaid, mis oleks mulle meeldinud. Olid mõmmide ja lepatriinudega, kuid romantilisi kauneid ja kvaliteetseid kangaid lihtsalt ei olnud,” räägib Taimi.

Ta otsustas hakata kangaid välismaalt tellima, õppis ära õmblemise nipid ja tegi kõik kodutekstiilid ise. Roosades toonides lillelised tepitud tekid on tütarde voodites, poja toas annavad tooni sinakad varjundid. Igal pool märkab silm lillelisi padjapüüre, tepitud päevatekke, kardinaid, lauakatteid.

Kui iseenda kodu sai kaunite tekstiilidega varustatud, otsustas Taimi neid ka teistele tegema hakata. Ta lõi oma tekstiilitoodete firma, mis sai pisitütre järgi nime Makayla Design, ja palkas õmbleja. Huvi ilusate kangaste vastu on suur, tema kaup on müügil muu hulgas ka Tallinnas Beebikeskuses ja Tartu Lastesahtlis.

Igatahes on õmblemiskambris kord majas, masinad tööootel ja kangad korralikult lapituna riiulitel. Ja ikka needsamad romantilised kangad, mis annavad tooni ka pere enda kodus.

“Ei suuda osta ja müüa seda, mis endale ei meeldi,” ütleb Taimi. Juba alanud juurdeehitus toob veelgi lisapinda ja sinna plaanib naine sisustada armsa salongi, kus saaks oma tooteid eksponeerida ning kus kliendid saaksid neid oma silmaga näha ja katsuda. Tegelikult on õmblusäri hetkel Taimile hobi, põhitöökohana tegutseb ta koos abikaasaga ehitusfirmades ja rendifirmas.

Detailideni paigas

Mõnes kodus on nii, et kui sinna esimest korda satud, ei jõua silmadega kõike ära vaadata. Nii palju on huvitavat ja köitvat. Sama on ka Taimi ja Janeki koduga.

Majas ringi vaadates jääb silma, et stiilist on kinni peetud ka kõige pisemate detailide puhul. Näiteks klaastahvlitega köögiuksel on õhukesed valged läbipaistvad kardinad, mis annavad romantilist hõngu. Küünlajalad, pildikesed, stiilsed aksessuaarid – topsid, kohviveski jne.

Selles kodus on kokku sobitatud ehedat vana ja päris uut, kuid maitsekalt ja oskuslikult. Nagu ehe vintage-stiil ikka, annab hubasust ja kodusust nii mööbli kui puitdetailide taotluslikult kulunud ja vana väljanägemine.
“Ma ei tea, kust see stiilitunnetus on tulnud, aga eks see aja jooksul areneb. Vaatad ühte mööblieset ja teist ning mõtled, et need võiks kokku sobida. Nii ta tulebki,” selgitab Taimi.

“Modernsed kodud muutuvad ajas, aga kui vaadata Soome ja Rootsi vanasid kodusid, siis need on ajast aega samad – kuskilt kulub ära ja nii see jääbki. Meie kodus tumedat värvi seintel pole. Meil on niigi kogu aeg väljas pime, olgu siis kodu vähemalt hele ja valge,” räägib Taimi.

Kirg vanamööbli vastu

Umbes kaheksa aastat on Taimi ja Janek kogunud vanamööblit. Kõik on tulnud tasapisi ja jupphaaval ning ikka sisemise stiilitunnetuse ja maitse järgi. Mööbli on nad ostnud Soomest, Rootsist ja Prantsusmaalt vanakraamipoodidest. Kui leitakse ilus ja sobiv kapp või kummut, vahetatakse vana välja. Silma hakkavad lühtrid, igas toas on need erinevad.

Elutoa nurgas seisab väärikas ja vana värvist puhastatud puhvetkapp. See on toodud Rootsist, aastaarv on sel 1794. Suures toas akna all on aukohal suur vana maalitud ornamentidega kirst, selle peal aastaarv 1801. 

Vanamööbel lööb igaühe südame põksuma, sest selliseid aastaarve naljalt ei näe. Lisaks aastale võivad teinekord mööblil olla kirjas ka selle omanikud. “Seda on väga põnev vaadata, mis ajal ja kelle oma on see asi olnud,” ütleb ta.

“Kõik mis ilus, ostame kohe ära. Ilusaid mööbliesemeid ei ole iga päev saada,” teab Taimi. Ta lisab, et Eestis ta vanakraamipoodides ei käi. Poes müügil olev vintage-mööbel on aga mõttetult kallis ja ebakvaliteetne.

“Ma tean, et kui ostan antiikse tugitooli, mille raam on vastu pidanud paarsada aastat, peab ta vastu ka järgmised kakssada aastat. Lihtsalt lasen kanga vahetada ja pisut värvida,” räägib naine. Mööbli restaureerijateks on Taimi õde ja õemees, nende käe alt on läbi käinud palju selle kodu antiikmööblit. Kui aga mõned suuremad pinnad vajavad värvimist, lastakse see töö ära teha kodumaisel värvitehasel.

Seda tunnet, et nüüd on maja valmis, pole neil küll tulnud.

“Meil mehega on veel mõtteid. Kodu ehitamine ja kujundamine ei lõpe kunagi, sest me ise naudime seda,” ütleb Taimi.

“Ainult päev võiks pikem olla – aega jääb kõikide toimetuste tegemiseks väheks.”