Rukkilille kirgassinised õied sobivad lillekimpudesse, punutud pruudipärgadesse ja vanikutesse või nööpaugu kaunistuseks.

Armastatud põllulille on mitmeti kasutatud ka Eesti pärimuskultuuris ja kindlasti teab igaüks mõnd lasteaeda, seltsi, ühingut või kauplust, millel nimeks Rukkilill. Nii südamesse on läinud meile see lihtne põllulill.

Ühe- või kaheaastase rohttaimena kasvav rukkilill (Centaurea cyanus) kuulub korvõieliste sugukonda ja jumika perekonda. Nimetus centaurea tuleneb kreekakeelsest sõnast kentaurion ning lill on nimetatud mütoloogilise kentauri Cheironi auks, kes olevat iidsetel aegadel tundnud rukkilille jt taimede raviomadusi. Cyanus tähendab tõlkes sinist.

Saksa keeles on rukkilille nimetus Kornblume, inglise keeles Cornflower. Eestlased on imeilusale taimele andnud ka mitmeid rahvapäraseid nimetusi, nagu näiteks härja pea, rukkisinine, rüälill, sinilill. Vanemas kirjanduses nimetatakse teda ka siniseks rukkililleks või põllu rukkililleks.

Rukkilill on algselt pärit Vahemere maadest, kuid viljapõldude umbrohuna on ta laialdaselt levinud ja metsistunud üle kogu Euraasia ning Põhja-Ameerika.

Rahvuslilleks umbrohi

Eestis on rukkilill tavaline ning kasvab umbrohuna talirukkis ja -nisus, kuid teda leidub ka jäätmaadel, kesadel, umbrohtunud teepervedel ja kraavikallastel.

Miks valiti 1968. aastal meie rahvuslilleks just rukkilill, kuigi tegu on tulnuk-umbrohuga?

Küllap seepärast, et silmatorkav ilus lill oli juba sajandeid õitsenud ja sinetanud meie rukkipõldudel ning rukis on eestlaste jaoks püha – igapäevase leiva vili. Niisamuti kui me tunneme maailmas rännates puudust tumedast leivast, meenuvad kindlasti paljudele lapsepõlvest ka viljapõllud, mille sees kasvab see graatsiline iludus.

Ka rukis ise kasvas kunagi umbrohuna nisupõldudel. Põhjapoolsetes maades hakatigi teda eelistama nisule, kuna viimane hukkus karmides oludes. Nii saigi talirukkist meie leivavili. Rukkilillele meeldib viljapõldudel seetõttu, et tema seemned valmivad teraviljaga samal ajal, need satuvad koristamise käigus viljaterade hulka ja külvi ajal koos nendega jälle põllule.

Rukkilill on rahvuslilleks ka Saksamaal. Keisri valitsemisajal kutsuti teda seal lausa lillede imperaatoriks.

Tugevad varred, piklikud lehed

Kui tahate rukkilille peenral kasvatada, peate arvestama, et tema püstiste varte kõrgus varieerub vahemikus 30–90 cm. Varred on keskpaigast harunenud ja kaetud võrkjate karvadega.

Lehti on rukkilillel vähe. Juurmised ja alumised lehed on süstjad, need kuivavad varakult ning seetõttu jäävad taimed õitsemise ajaks alt tühjaks. Keskmised ja ülemised varrelehed on lineaalsed ja püsivad taimel kauem. Need kuni 10 cm pikkused lihtlehed on hallikasrohelised ja võrkjaskarvased.

Rukkilille õied moodustavad korvõisiku, mis koosneb õisiku keskel asuvatest putkõitest ja lehterjatest äärisõitest. 2–4cm läbimõõduga korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Looduslikult on õite värvus puhassinine, kuid sortidel võivad õied olla ka helesinised, violetsed, purpursed, roosad või koguni valged, on ka pooltäidisõielisi ja täidisõielisi sorte.

Rukkililled on putuktolmlejad ja õitsevad juunist kuni külmadeni, nende viljad valmivad alates juulikuust. Viljadeks on lendkarvadega seemnised, mida võib ühel taimel olla enam kui 5000. Seemnised levivad nii tuulega kui veega ja samuti loomade abil. Eriti soodsalt mõjubki rukilille arvukusele see, et tema seemnised säilivad ja levivad ka koos teraviljaga. Idanevuse säilitavad seemned kaks-kolm aastat.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu 2010. aasta veebruari numbris.