SUUR FOTOGALERII: Killuke kängurumaad Eesti suurimal saarel

Saaremaal Mustjala männimetsa sees on väike paradiis, kus saavad kokku killuke Austraaliat, kübeke Aasiat ja ehe eestimaine.

Roberti, Kadri ja väikese Sten Patriku suvekodu on justkui loodud puhkamiseks ja mererõõmude nautimiseks. Siin ei ole suuri lillepeenraid, juurikapõldu ega viljapuid, sest liikuva eluviisiga pererahvas ei soovinud suvilaostuga kaasa saada palju hoolt ja vaeva nõudvat aiamaad.

“Leidsin selle koha täiesti juhuslikult kinnisvara müügiportaalist,” räägib Robert.

Palkmajakompleks on ehitatud 90ndate lõpus. Et toona polnud ehitusmaterjali Eestist võtta, toodi see kohale hoopis Soomest.

“Ise ei ole ma midagi ehitanud, küll aga korrastanud ja parandanud. Koht oli väga võssakasvanud, mets oli majale peale tunginud. Tasapisi hakkasin võsa maha võtma, maju õlitama, olen ka katuseharjasid parandanud. Võsa oli kasvanud teeni välja,” räägib Robert.

Roberti emapoolsed juured on Saaremaal, mistõttu hing ihkas suvekodu just siiakanti. 1944. aastal põgenesid tema vanemad sõja eest Austraaliasse, nii on ta sündinud ja kasvanud Austraalias. Eestis käis Robert juba sügaval nõukaajal, kuid 15 aastat tagasi otsustas ta siin äri alustada ja end püsivamalt Eestiga siduda.

Mereta ei saa

“Kus iganes maailma paigas olen ma elanud, siis ikka mere ääres. Meri on minu jaoks number üks. Kuival maal ei tunne ma end hästi, meri rahustab mind, annab inspiratsiooni,” räägib Robert.

Teine oluline tingimus suvila valikul oli männimets, mida tema sünnimaal Austraalias ei leidu. “Soovisin sellist kohta, kus poleks palju niita ega riisuda, kus ei oleks vanu viljakandvaid viljapuid ega üleüldse tarbeaeda. Oleme liikuvad inimesed, kuid suur aed nõuab ju palju hoolt,” selgitab ta.

Tegelikult on siin suvitamiseks terve palkmajakompleks: elumaja, sauna- ja külalistemaja ning abihooned – laste mängumaja, kuurid. Elumaja ja külalistemaja vahel on suur terrass, kus suvel käibki põhiline melu. Siin on suur võrkkiik, istumiseks ranna- ja kott-toolid ning võib isegi korvpalli mängida.

Et tumedate palkide kõrvale veidi rõõmsamaid toone lisada, otsustas Kadri abihoonete uksed värvida Mustjala seeliku värvidesse. “Ostsin tükikese Mustjala seelikukangast ja valisin selle järgi värvid,” ütleb ta.

Sõpradele avatud

Mustjala kandis asuv suvekodu on nende jaoks justkui loodud. Hooldamist vajavad vaid mõned Kadri loodud ilupeenrad, suvelilleamplid, ja muru niita on siin vaid jupike maad. Saunamaja ees on väike kastidesse istutatud ürdiaed, siit on hea maitserohelist võileiva või supi peale näpistada. “Viimasel ajal on minu huviobjektiks rododendronid, millega üritan kaunistada üht hämaramat aianurka, aga veel ei tea, kas need edenema hakkavad,” ütleb Kadri.

Kadri ja Roberti suvekodus käib tihti külalisi, kuid välja nad seda ei rendi. “Meil on palju sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes suviti ikka korra-paar läbi astuvad. Alati on külalistemaja rahvast täis suvel, Saaremaa ooperipäevade ajal,” nendib Kadri. Külalistemaja vooditel on uhked lapitekid – need on Roberti Austraalias elavate sugulaste käsitöö. Siinsete majade seintel on killuke kängurumaa kunsti.

“Austraalia aborigeenikunsti, aasiapärast kunsti, sest Robert on suur Aasia fänn. Lisaks kaunistavad seinu Roberti poja abstraktsed kunstiteosed,” ütleb Kadri. Siin-seal on põrandatel Austraaliast toodud lambanahad.

Kõige enam püüab pilku läbi männimetsa rajatud ja mereni viiv laudtee. Vana tee oli väsinud, muutus libedaks ja ohtlikuks, mistõttu Robert laskis naabrimehel hiljuti uue ehitada. Et koduväravast paremini merd näeks, tuli metsa vahelt natuke võsa maha võtta.

Rannas on saun ja paadikuur, viimase ääres lõhnav lavendlipeenar. Siin on ka grillinurk ja võrkkiik, kus istudes võib merevaatesse ära uppuda.

Purjelauad ootavad seiklejaid, kuid Austraalia lainetega harjunud Roberti jaoks on siin adrenaliini vähe. “Robert sõidab purje-, aga mina lohesurfilauaga,” ütleb Kadri.

Robert usub saatusesse ja ta räägib loo, kuidas elu võib teinekord valmistada ootamatuid üllatusi. “Kui ma võsa maha võtsin, astus metsast ühel hetkel välja keegi mees. Ütlesin, et olen siin uus omanik ja rääkisime, kust kumbki pärit on.

Tuli välja, et tema sugulased läksid siit samuti Kanadasse ja Austraaliasse. Ja kui ta ütles ema neiupõlvenime, selgus, et me oleme sugulased! Kujutate ette!” meenutab Robert kummalist kohtumist sugulasega.

“Ausalt, ma usun saatusesse. Tuled teiselt poolt maakera ja saad Saaremaal kokku oma sugulasega!”