Üksnes kiibist kadunud lemmiku leidmiseks ei piisa

Kiibist on kaotsiläinud loomade otsimisel kasu vaid siis, kui kiip on ka registris. Kiibistatud looma ostes tuleb ta kindlasti kanda ka uue omanikuga seotult registrisse.

Selleks et kiibist kasu oleks, on peremehe kohus kanda loom registrisse. Seda saab teha portaali Eesti.ee kaudu või aadressil www.llr.ee.

Nimetatud lehtedele tuleb sisse logida ID-kaardiga. Seejärel valige e-teenused→kodanikule→pere­kond→lemmiklooma andmed ja registreerimine (LLR).

Valida tuleb link “Registreerin uue kiibitud looma”. Lemmiklooma andmed tuleb sisestada vastavasse kastikesse ja vajutada nuppu “Kontrollin kiibi numbrit registreerimiseks”, seejärel vajutada uue looma registreerimise linki. Selleks avaneb uus hüpikaken.

Oluline on silmas pidada, et brauseri vaates oleks hüpikaknad lubatud. Nüüd tuleb sisestada hulk andmeid nii omaniku kui looma kohta, sealhulgas kiibi number. Kui see on tehtud, vajutage registreerimise linki, ja loom ongi omanikuga seotult registrisse kantud.

Kiibi numbrid võivad olla eri tootjatel erinevalt esitatud. Suured numbrid on kiibi omad, neile võivad lisanduda väiksemas kirjas ka seeria numbrid. Viimaseid ei ole vaja registreerimisel sisestada. Osad kiibid sisaldavad ka riigikoodi.

Lisaks on kasutuses kahes erinevas suuruses kiipe, väiksemad on natuke kallimad, kuid nende nõel on väiksem ja paigaldamisel jääb siis väiksem haav.

Vahel tekitab segadust aga see, et meil on käibel mitmed registrid ja need ei ole omavahel seotud. Ise saab loomaomanik enda looma kanda üle-eestilisse lemmikloomaregistrisse LLR.

Leitud lemmiklooma tuleks otsida aga vähemalt kahest enam levinud registrist: üle-eestilisest lemmikloomaregistrist LLR ja Eesti lemmikloomaregistrist.

Viimasesse kannavad lemmiklooma andmed registriga liitunud loomaarstid, seega tasub uurida, ehk on teie looma tohter lemmiku seal juba registreerinud. See register on seotud üle-euroopalise registriga.

Eraldi registrid on ka Eesti Kennelliidul ja paljudel omavalitsustel. Kennelliidu tõuregistrist omaniku andmeid leida ei ole võimalik.

Kasside puhul on oluline kiipida ka kõik tubased kassid, sest kui loom satub õue, ehmub ja jooksu paneb, siis oma koduteed ta ei leia.

Kui registreerimise protseduur tundub keeruline, siis seda on võimalik teha kohe pärast kiibi paigaldamist loomaarsti juures. Küsige julgesti abi.

Mitmete registrite olemasolu võib teha looma leidmise keerukaks, kuid siiski on kiibiga varustatud ja ükskõik millises registris registreeritud looma lihtsam tuvastada kui sellist, kes on kiibiga varustamata ja pole registrisse kantud.

Miks on vaja mikrokiipi?

Allikas: http://lemmikloomaregister.ee/

Esimene mikrokiip Eestis paigaldati loomale 1997. a ning esimeste aastatega mikrokiibistati mõnisada koera. Mikrokiip võimaldab ainulaadse numbrikombinatsiooni abil märgistada ja identifitseerida looma.

Mikrokiibiga saab märgistada igat liiki ja ükskõik mis vanuses loomi.

Selleks et lemmikloomi saaks rahvusvaheliselt transportida, on mikrokiibi paigaldamine paljudes riikides kohustuslik, et looma oleks võimalik registreerida ja identifitseerida. Alates 2011. aastast on looma mikrokiibiga märgistamine piiriületamiseks kohustuslik.

Euroopa Liidu piires peab hobustel nende vanuse kindlaks­tegemiseks olema unikaalne registreerimisnumber.

Mikrokiipe paigaldavad ainult loomaarstid. Protseduur on kiire, valutu ega nõua sedatsiooni.

Kui hulkuv või ärajooksnud, peremeheta loom leitakse, otsivad loomaarstid tema küljest kõigepealt mikrokiipi.