Evelini ja Väikese Ingli lugu saate aga lugeda 2015. aasta detsembrikuu Maakodust.


Väikese Ingli sõnum märtsikuuks

Kui märts kahe sõnaga kokku võtta, siis kõlaks see nii: ennast otsides.

Sel kuul tõusebki iga tunni ja päeva tagant üles üks ja seesama teema - kuidas ja kas me ennast väärtustame.

Kõik algab meist endist. See, mis toimub meie peas, toimub meiega ka argipäevas. See, mida sisse sööme/joome või jätame söömata/joomata, avaldub meie sees.

Konflikt, mis lahvatab suure leegiga, on signaal, mille endast välja anname. Suur armastus, mis lahvatab suure leegiga, on ka signaal, mille endast välja saadame.

Märtsikuu õpetab meid üsna jõuliselt, kuidas see kõik käib. Tahad austust, austa ennast. Tahad armastust, armasta ennast. Tahad jõukust, väärtusta ennast. Jne, jne.

Meiega võib sel kuul juhtuda veidraid ja väga veidraid asju. Kohtad hämaral tänaval inimest, kes ütleb mööda jalutades midagi sellist, et oled hea ja ilus inimene. Ja minut hiljem mõtled, kas seal üldse oligi kedagi, kas ta rääkis minuga või hoopsitelefoniga? Kes ta oli?

Järgmisel hetkel saame me kirja, mis räägib pikalt ja laialt sellest, kuidas ennast tuleb väärtustada ja ennast austada. Sellest sõbrale rääkida ja näidata soovides me aga kirja enam ei leia. Ja juurdleme jälle, kas see üldse olemas oli, kellelt ja kuhu kadus...

Ühel päeval näeme ennast peeglist väga meeldiva inimesena, järgmisel täiesti vormitu ja koledana. Ja arutleme, kuidas ma eile olin ilus ja täna nii kole. Kuidas see saab nii olla ja kuidas ma saan nii erinevalt näha, kuidas ometigi…

Läbi oma silmade näidatakse meile sel kuul seda, mis toimub meie enda peas, meie tihedas mõtteliikluses. Ühel hetkel me rammime jõuliselt vastu poste, teisel liikleme korralikult ja turvaliselt. Siis jälle hullumeelselt ja siis jälle turvaliselt. Meile näidatakse, kuidas me saame oma peas korda luua, kui vaid tahame, kuidas me saame oma mõtteid turvaliselt, viisakalt ja positiivselt liiklema panna, ilma avariide ja hullumeelsete manöövriteta.

Tänavapildis inimeste keskel toimub seesama. Kord põrkutakse, kord leebutakse. Õpitakse ja otsitakse, kuidas leida õige viis olla ja elada.

Palju on nendel päevadel otse ütlemisi ja sirgelt minemisi. Öeldakse välja asju, mis pole iial üle huulte tulnud ja neile, kellele pole iial julgetud. Ka kõige ilusamas mõttes. Öeldakse välja nii vana vimm kui aastatepikkune armastus.

Me tahame oma sisemuse korrektsemaks ja puhtamaks saada ja nii siis kõik välja tulebki. Kiitus ja laitus, armastus ja vana viha. Imetlus ja kuhjunud alandus.

Lõppkokkuvõttes on see väga hea, sest kõik vana saab välja ja kergem on kõigil.

Noored on sel kuul tegijate rollis. Inimesed, kes alles õpivad elu tundma ja tunnetama, teevad palju häid tegusid ja tarku otsuseid. Ka need noored, kes vanemate inimeste arvates on lootusetult puntras ja valel teel.

Noored ajavad seljad sirgu ja näitavad, et neis on palju rohkemat, kui ärahellitatud põlvkond saamatuid. Räägitakse kaasa, arutletakse arukalt ja võimekalt. Näidatakse, et põlvkond, kes peale kasvamas, on kohati tugevama selgrooga kui praeguse aja tegusad ja tegijad.

Kõige selle tulemusel kaasatakse suur hulk noori paljudesse tulevikuprojektidesse, milles nad aastaid arenevad ja mida arendavad. Ja kuis muidu, kui ikka väga võimekalt.

Üks teistmoodi seik on märtsi juures veel. Need, kes aastaid kehakaaluga kimpus olnud, hakkavad sel kuul selle tarbeks absoluutselt mitte midagi tehes, kaalu langetama või juurde võtma, vastavalt probleemi suunale.

Nii mõnigi seisab kuu lõpus sügavalt hämmeldununa peegli ees, vaatab rippuvaid riideid ja arutleb, kuhu liigne kadus. Ise läks, aga kuidas see ometigi võimalik saab olla, pärast kõiki neid aastatepikkuseid maadlemisi…

Ja siin saabki näpuga näidata meelekohale - kõik saab alguse meie endi seest, meie mõtetest.