Assoori saared – kohtumine kolme kontinendiga
Just sinna viivad kaks sellesügist Maalehe reisi, mis toimuvad 2.–9. ja 16.–23. septembrini.
Saared kuuluvad Portugalile, maale, mis 500 aastat tagasi käivitas globaliseerumise, luues esimese mereimpeeriumi Jaapanist Ameerikani. Muide, neil oli sel ajal elanikke umbes 1,5 miljonit, mitte palju rohkem kui praeguses Eestis.
Saared on vulkaanilist päritolu. Esimene neist – Santa Maria – tõusis tule ja vee koostöös ookeani põhjast kaheksa miljonit aastat tagasi, viimane – Pico – kõigest veerand miljoni aasta eest.
Saar nimega São Miguel, millest tuleb pikemalt juttu, on neli miljonit aastat vana. Tema vulkaanid on juba kustunud, kuid suitsu ja auru veel jätkub.
Saartel on kolm ristiisa – Euraasia, Aafrika ja Põhja-Ameerika. Nende kontinentide maakoore kilbid ehk laamad kohtuvad siin ookeani põhjas ning nende kokkupõrge ongi esile kutsunud saarte sünni.
Saarte kogupindala on veidi väiksem kui meie Saaremaal, 2335 km2. Reisi sihtkoht São Miguel peab aga alla jääma isegi Hiiumaale – tema pindala on 759 km2, 65 km üht- ja
14 km teistpidi.
Viisakaid ja tasaseid assoorlasi on aga selgelt rohkem kui meie saartel – kokku 240 000, neist São Miguelil 140 000, ning neist omakorda 45 000 pealinnas Ponta Delgadas.
Saarte kliima on pehme. Golfi hoovus hoiab temperatuurid kogu aasta jooksul 14 ja 26 plusskraadi vahel.
São Migueli kutsutakse roheliseks saareks. Ja seda ta tõesti ka on. Kaks kustunud vulkaani on oma jalamitel kokku kasvanud ning loonud suurejoonelise maastiku – vulkaanilised koonused laskuvad roheliste aasadena ookeani ja teineteise poole. Jääb mulje, nagu Island ja Iirimaa oleks lapse saanud.
Aasadel saame end tunda vägagi koduselt, sest leiame sealt eest tuttavad mustavalgekirjud lehmad. Piima ja juustu tootmine on Assoori saarte põllumajanduse ning kogu majanduse üks alustalasid.
Saarel valitseb rahu. Seda sisendab juba maandumine Ponta Delgada lennuväljal, mis kannab Johannes Paulus II nime, ja vaade ookeanile koos teadmisega, et lähim manner on 1500 kilomeetri kaugusel. Seega pole mingit mõtet selja taha jäänud argielu pärast närveerida ja muretseda, minna pole siit kuhugi.
Delfiinidest kihav ookean
Kohalik elurütm on väljapeetud, kuid mitte unine, elu tiirleb perekonna ja sõprade, mitte näitajate ja saavutuste ümber. Assoori saared ei ole ajas maha jäänud, tegu on igati kaasaegse ühiskonnaga, kuid kõik uue, mida maailm pakub, lasevad nad läbi oma väljakujunenud elutunnetuse ja muudavad selle saartele sobilikuks.
Assoorid austavad ookeani ja ookean peab lugu ka neist. Endised osavad vaalapüüdjad on nüüd oma jõupingutused suunanud vaalade ja delfiinide kaitsele. Enam kui 1 miljoni km2
suurune saarte majandusvööndi ala on ookeani imetajate jaoks turvaline pelgupaik.
Ja nad justkui teaksid seda. Öeldakse, et siin ei otsi mitte turistid delfiine, vaid vastupidi. Eri liiki delfiinide mitmesajaliikmelistel karjadel näib turistide lõbustamine veres olevat. Kas te kujutate ette pilti ookeanist, mis kihab delfiinidest?
Kui vaatlus toimub väikeste alustega, lastakse huvilised ookeani delfiinide keskele ujuma. Laske pea vee alla, siis kuulete ka nende jutuvada.
Vaalad on väärikamad loomad, nad ei liigu ringi sadade kaupa, kuid pole saarte vetes sugugi haruldased, kaasa arvatud 50tonnised kašelotid ja 150tonnised sinivaalad.
Ujuda saab siin ka ilma delfiinideta. Ponta Delgada kesklinnas kohe sadama kõrval on loodud suurepärased tingimused nii päevitamiseks kui ujumiseks. Musta vulkaanilise liivaga rannad asuvad linnakeskuse lähedal.
Aga ega elamustest üksi söönuks saa. Portugali, sealhulgas Assoori saarte köök on kahtlemata üks Euroopa maitsvamaid, Assooridel kindlasti ka üks odavamaid. Korralik praad 5–6 euro eest on praeguses Vanas Maailmas haruldus, siin aga norm. Restoranides sõltub kõik muidugi koha tasemest, on kallimaid ja on soodsamaid kohti.
Kui olete mereandide austaja, siis olete sattunud paradiisi. Kui veel ei ole, siis saate selleks. Kalad, kalmaarid ja kaheksajalad moodustavad menüü aluse.
Süüa võib ka Eesti moodi – näiteks ühepajatoitu. Selleks tuleb panna patta kaht sorti kapsast, mitut sorti liha ja vorsti, kartulit, bataati, jamssi ja porgandit ning kõik see koos pajaga hommikul vara maa sisse kaevata.
Umbes lõuna ajal on roog valmis, selle võib maa seest välja võtta ja sööma asuda.
Siiski, igal pool maa sees toit valmis ei saa, tuleb leida õige koht – see koht kustunud vulkaani jalamil, kust veel kuuma vett ja auru tuleb. Seda rooga saavad kindlasti maitsta ka Maalehe reisilised.
Jaapani mets Euroopas
Aasade kõrval katavad vulkaanide jalameid mõnel pool ka kummalised metsad. Punakad tüved tõusevad sirgelt taeva poole. Nagu sekvoiad, aga nagu ei ole ka. Need on jaapani krüptomeeria metsad, mis Euroopas unikaalsed. Kui esimesed asukad XV sajandil siia tulid, olid saared kaetud Madeirale ja Kanaari saartele omase endeemse taimestikuga nagu rohelise koheva vaibaga. Aegade jooksul kulusid aga metsad ära tarbepuiduks ning maa muudeti põldudeks.
XVIII sajandil avastati hea äri – apelsinide kasvatamine Inglismaa tarvis. Apelsinide pakkimiseks oli vaja kaste, kastide tegemiseks puitu. Selleks sobis hästi jaapani krüptomeeria, mida hakati laialdaselt istutama ja mis nüüdseks on muutunud São Migueli metsade peamiseks puuks. Algupärastest metsadest on loomulikult kahju, kuid need vahetati vähemalt millegi samuti kütkestava vastu.
Kui apelsinide ajastu läbi sai, avastati saare tarvis järgmine minev kultuur – ananass. Mitte kusagil Euroopas ei lõhna ja ei maitse ananassid nii nagu siin! Teil ei õnnestu neid salaja koju tuua, ilma et naabrid teada saaks, sest minu neljakorruselise maja trepikoja üleujutamiseks suud vett jooksma paneva lõhnaga piisas kahest keskmisest ananassist elutoa laual ja kümnest minutist.
Ananass ongi üks nutikamaid asju, mida Assooridelt kingituseks kaasa tuua. Ka muud söödavat, õigemini joodavat. São Miguelil kasvab ka saare oma tee, ma pean silmas seda õiget, teepõõsa teed. Seda kasvatatakse suhteliselt vähe, seetõttu on ta mandril müügil ainult erilise varustusega poodides. See on hea võimalus üllatada mõnd oma teelembest sõpra või sugulast.
Kohtumiseni lennukis!
Teistel saartel on soovijatel võimalik käia lennukiga. Edasi-tagasi pilet maksab 140–170 eurot sõltuvalt päevast. Saarte vahel laevaga seiklemiseks jääb aga nädalane reis napiks, sest vahemaad on suured. Selleks on soovitatav kohal olla kauem.
Assooride kolm ristiisa on igaüks saartele ka midagi kinkinud – Aafrika saadab Golfi hoovusega saartele oma rannikul üles soojendatud veed ja loob saarte kliima, Euroopa on andnud inimesed ja kultuuri ning tema vend Aasia metsad, Ameerikast aga on pärit mingi erilise perspektiivi ja horisondi tunnetus, kaemus suurest ja olulisest teekonnast ning asjade seotusest läbi aja ja ruumi.
São Miguel, nagu ka kogu Portugal, võib mõnikord täiega üllatada. Näiteks on siin üles võetud dokumentaalfilm ühest kõrtsist väikeses külas. See kogub Portugalis televiisorite taha alati suure vaatajaskonna, umbes nagu meil “Siin me oleme”. Film räägib sellest, kuidas naised kõrtsis õlut joovad, samal ajal kui nende mehed kõrval tegelevad ... tikkimisega! Oh aegu, oh kombeid...
Seda ja teisi lõbusaid lugusid edasi pajatada on aga parem juba Assoori saartel, seega – kohtumiseni lennukis!
Maalehe reisiprogramm Assooridel
1. päev – lend Tallinn–Ponta Delgada
2. päev – Ponta Delgada, soovijatele suplus koos delfiinidega
3. päev – Eedeni aed, Nordeste ja Povoação
4. päev – Lagoa Do Fogo, Sete Cidades
5. päev – vaba päev, soovijatele džiibisafari
6. päev – Furnase org
7. päev – soovijatele vaalavaatlus
8. päev – lend Ponta Delgada–Tallinn
