Erinevalt Tallinna loomaaiast on seal ka pingviinid, pandakaru, kaelkirjakud, orangutanid ja gorillad. Loomadele on jäetud palju n-ö mänguruumi ja nende “korterid” tunduvad olevat liigile sobivalt ja piisavalt huvitavalt sisustatud, samas on nad siiski hästi vaadeldavad. Näiteks on jõehobubasseini üks sein läbipaistev ja saab jälgida looma tegemisi nii maa peal kui ka vees.

Palees elavad kaelkirjakud ja elu nautivad hülged

Olime loomaaias oma 5–6 tundi, kuid osad loomad jäid ikkagi nägemata. Näiteks kui tund enne loomaaia sulgemist kaslaste maja leidsime, oli see juba kinni ning kaardi pealt leidsime hiljem ka ööloomade maja tähistava nahkhiire, aga tegelikult me seda küll ei näinud.

Üldse oleks pidanud rohkem kaarti jälgima ja igaks juhuks tähtsamad elukad kohe üle vaatama, aga see on juba tagantjäreletarkus. Samas – kui me oleksime kaardi järgi liikunud, siis võib-olla poleks me üldse hülgeid näinudki.

Tallinna loomaaias on hülged väga igavad – ujuvad tuimalt basseinis ringi umbes sama huvitavalt kui suvalised kalad. Aga Berliinis – ma ei tea, kas tegu oli nooremate loomadega või oli asi ägedamas sisustuses – nad mängisid!

Puuri sisu oli muidugi tõesti palju ilusam ja huvitavam kui Tallinna hüljestel – üks basseini äär oli liumäelaadse kallakuga ja sealt lasksid nad suure rõõmuga alla. Lisaks igasugused basseinisopikesed, kuhu end peita ja kivid, kuhu peale ülbelt vahtima loivata, et siis kohe jälle edasi tormata – vaatama, mida teine hüljes teeb.

Siis meeldisid mulle veel muidugi jaanalinnutibud ja metssigade maja, mis oli ikka nii uhke onn, et ükski hunt seda naljalt ümber ei puhu.

Loomade majad olid üldse vahvad – näiteks piison elas Lido stiilis tarekeses ja kaelkirjakud jalutasid välja eriti kaunite ja kõrgete (no peab ju olema, kui on nii kõrge loom) idamaises stiilis kaarte alt.

Pingviine oli ka tore näha, aga midagi huvitavat nad tol päeval ei teinud, lihtsalt seisid nagu kujud, mõni ehk tatsas natuke ja jäi siis teise koha peale edasi seisma.

Veider oli ka see, et karu ja tiiger tatsasid samamoodi paariruutmeetrisel alal edasi-tagasi nagu Tallinnas, kuigi ruumi oli neil jautamiseks mitu korda rohkem. See-eest isalõvi möirgas uhkelt ja ei tatsunud totakalt.

Gorilla aga oli ikka tõeline macho – suur lihaseline elukas, võttis isaseid poose ja jõllitas pildistavaid masse põlglikult. Sama ülbelt käitus muidugi ka kõige suurem ja uhkem paavian – tundus, et ta on karja boss, sest möödaminnes sakutas ta väiksemaid, kui need liiga ülemeelikuks läksid.

Konnasuud magasid päevaund

Oma põhisihtmärk-elukat konnasuud nägin ikka ka. Mitu korda käisin vaatamas. Neid oli seal kolm tükki, üks linnumajas sees ja kaks väljas, aga kõik kolm tegelesid usinalt magamisega. Ehk korra või paar tegid silma lahti, aga oma uhket suurt suud väga mitte, tegu on siiski öölindudega. Aga väga nunnud olid nad sellegipoolest, sellised sulised nokaga kännukesed.

Ja siis leidsin ühe uue uhke linnu – kagu. Ta oli nagu täispuhutud rästas, aga punase nokaga ja vesihall – hiilis puuriääri mööda ja vaatas mind kahtlustava näoga.

Berliini loomaaias on ka lastezoo, kus saab loomi katsuda, kuid sinna me enam ei jõudnud. Teiseks korraks jäi ka veeloomade troopikamaja.