Varbad ja sõrmed külmast kanged, lükkan välisukse kärsitult lahti, et saaks juba natukegi sooja õhku krae vahele. Ruumi sisse astudes märkan palju piduliku ilmega daame – kaunitest pitssallidest nende õlgadel ei maksa rääkidagi. Ärevus on hinges, kuid vaatamata sellele tundub, nagu oleksin üle pika aja koju jõudnud. Nii nagu ka paljud pitsilised esemed siin on teinud ilmas pika rännaku ning lõpuks leidnud endale kodu, kus jätkata oma auväärset elu. Nii hea ja lihtne on olla.