Gruusia - vürtsikas eine ja salapärased põiktänavad
Teekond Tbilisisse, kuhu oma kodu on rajanud umbes sama palju inimesi kui Maarjamaal kokku, oli tänu otselennule Tallinnast meeldivalt lihtne, kuid näpistas hilise lennugraafiku tõttu ühe öö jagu und.
Varahommikul Tbilisi rahvusvahelisse lennujaama jõudes seadsime sammud terminalis asuvasse rahavahetuspunkti ning varusime ei rohkem ega vähem kui parasjagu piisava hulga kohalikku raha taksosõidu jaoks kesklinna (30 larit ~ 15 eurot). Seda seetõttu, et linnas on vahetuskurss oluliselt soodsam ning vahetada saab ilma igasuguse raskuseta nii eurosid, naelu kui ka dollareid.
Takso – parim liiklusvahend
Takso võtmine Gruusias on pea sama lihtne ja tavaline kui liiklemine rattaga mõnes Skandinaavia linnas. Endises liiduvabariigis teenib taksot sõites leiba vaat et iga teine meessoost autojuht.
Kihutada ja signaali anda meeldib Gruusia autojuhtidele hirmsasti ning ülekäigurajal, aga ka alles kõnniteel tee ületamist ootavatele jalakäijatele antakse selgelt mõista, kellel on eesõigus.
Sõidulusti pakutakse kõiksugu huvitavate mudelitega, millest paljusid meie tänavatel enam ei kohta. Kusjuures on paljud taksojuhid ka suurepärased giidid, kes vaatamisväärsustest möödudes kogu tõe nende kohta ette vuristavad, seda soravas gruusia või vene keeles.
Oluline on vaid meeles pidada, et tasus lepitakse kokku enne sõidu alustamist, sest taksomeetrit kui sellist seal maal ei tunta. Tbilisi linna piires liigeldes saab enamasti hakkama 3–8 lariga – viimane taks tuleb välja käia näiteks Kus Tba järve äärde saamiseks, mis asub mägisemas eeslinnaosas ja kus pealinlased, eriti lastega pered, end suvekuumuse eest värskendamas käivad.
Riigi poolt, valitseja vastu
Lennujaamast linna poole tuhisedes viipas meie taksojuht muuhulgas ka kõrgel mäeäärel asuvale uhkele paleele, mis oma asukoha, valge värvi ja silmapaistvuse poolest meenutas Stenbocki maja, aga lähemal tuvastamisel kuulus hoopis teist valitsemisaega võimul olevale Gruusia presidendile Mihheil Saakašvilile ehk lihtsamalt Mišale.
Oli riigi iseseisvumise aastapäev, 26. mai – Gruusia Demokraatlik Vabariik oli riik 26. maist 1918 kuni okupeerimiseni Punaarmee poolt 25. veebruaril 1921. Tänavail paradeeris lugematul arvul inimesi, kes mööda liikluseks suletud Rustaveli avenüüd Vabaduse väljakule – Tavisuplebis moedani – kogunesid. Lavadelt kostus rahvamuusikat ja esitati särtsakat gruusia tantsu.
Järgmisel päeval oli õhk pealinnas aga ärev. Pidustustest alles toibuvaile tänavaile oli kokku tulnud see osa linnarahvast – ja neid oli sadu tuhandeid –, kes praeguse riigikorra ja president Miša valitud poliitikaga ehk kõige paremini nõustuda ei taha. Sügisel ootavad Gruusiat ees parlamendivalimised, kus võimudele ennustatakse tõsist konkurentsi miljardär Bidzina Ivanišvili juhitava opositsiooniga.
Kui lõunamaine liikluskultuur ja aeg-ajalt toimuvad poliitilised (enamasti rahumeelsed) meeleavaldused välja arvata, kulgeb elu Gruusia pealinnas üsna rahulikult ega kujuta ohtu ühelegi veidigi kogenud ja suurlinna tavapärase sigina-saginaga harjunud turistile.
Silmad-kõrvad tuleb lahti hoida vaid sõiduteid ületades. Öösel liiklemiseks on soovitav võtta takso, mida mugavam turist kasutab ka päevasel ajal kiirema ja privaatsema sõidu nimel.
Ühistranspordis, mis iseenesest on üsna viisakas ja mida täiendavad ka kaks metrooliini, võivad liigset lähedust pelgavad põhjamaalased end lihtsalt veidi ebamugavalt tunda ning pealegi on taksosõit sedavõrd soodne, et tasub mitmekesi liigeldes pea alati ära.
Kaalu juurde ja maha
Suurem osa Tbilisist, mis külalisele huvi pakub, on läbitav ka lihtsalt kondimootoril. Paari päevaga saab väga lahedalt linnale risti-rästi tiiru peale teha, nautides jõuvarude tankimiseks hõrgutavaid roogasid ja ohtralt kohalikku kesvamärjukest, mida palavaga ei ole patt eelistada ka kuulsatele Gruusia veinidele.
Ühe suhteliselt modernse, kuid samas siiski gruusiapärase menüüga on end üle linna ja ka riigi sirutanud Machakhela-nimeline restoranikett, kuid pettuma ei pea Gruusias einetades pea kusagil.
Kui ka grusiin suudab vahet teha heal ja veel paremal hinkalil või mõnel muul kohalikul hõrgutisel, olgu selleks siis juustusai hatšapuri, pähklitega üle puistatud baklažaanid või savipotis serveeritav oasupp (kusjuures need kõige-kõigemad valmivad tingimata just tema enda või tema ema koduses köögis ja nii see enamasti ka on), siis töntsima maitsemeelega külalise jaoks jääb vahe sageli märkamatuks.
Vürtsi lisab mõnusa õhtusöögi kõrvale aga kindlasti elav muusika ja gruusia rahvatants, mida ühena paljudest pealinna söögikohtadest pakub näiteks restoran Sololakis Kari (Leonidze tn 2). Vanalinnas asuvatelt Shardeni ja Erekle II tänavatelt leiab seevastu hulganisti hubaseid kohvikuid. Hinnad on Eestiga võrreldes suhteliselt soodsad.
Et end Gruusiast samas kaalus koju tagasi veeretada, tasub panustada Tbilisi vanalinnas jalutamisele. Sealsed kitsad ja kohati järsud tänavad avavad uhkete renoveeritud fassaadidega majade kõrval ka palju salapäraseid tagahoove ja põiktänavaid, mis on säilitanud lihtsa ilme.
Legendi järgi asutas Tbilisi V sajandil kuningas Vakhtang Gorgasali, kes parasjagu jahil olles laskis alla faasani, mis kuumaveeallikasse kukkudes ära kees või, vastupidi, paranes – võimaliku variandi üle arutletakse tänapäevani.
Olgu kuidas oli, aga kuningas oli vahejuhtumist niivõrd inspireeritud, et rajas “kuriteopaigale” linna, mille nimi tulenebki gruusiakeelsest sõnast tbili – soe.
Järgneb
