Kuivatamiseks tuleb pärnaõisi koguda kuival suvepäeval ning korjepuuna tasub eelistada taluõues või metsas kasvavaid puid, aga mitte linnades sirguvaid pärnasid. Mõõdukas soojuses (30–40°) ja õhukeses kihis kuivavad kogutud õied suhteliselt kiiresti, kuid kaotavad sellega ligi kaks kolmandikku algsest kaalust.

Kuivatatud pärnaõisi juba ammustest aegadest alates kasutatud tervist turgutava tee valmistamiseks. Kõige rohkem on tuntud pärnaõietee higistamaajav ning külmetushaigusi, peamiselt köha leevendav toime.

Mingil määral on teel ka rahustav, isutõstev, kergemaid seedehäireid ja silelihaste kokkutõmbeid lõõgastav ning nõrgalt põletikuvastane toime.

Sajandeid tagasi valitses tõsimeelne uskumus, et pärnaõietee joomine pikendab eluiga ning mõnes etnokultuuris peeti pärnaõisi lausa surematuse sümboliks.

Lahja joogipoolisena soodustab pärnaõitest valmistatud tee uinumist. Samuti saab kuivatatud pärnaõiest lisaks vesitõmmisele valmistada ka alkoholleotist.

Pärnaõisi saab lisada ka piimatoodetele. Väike kogus pärnaõisi annab omalaadse maitse ka puuviljakeedusele ja -hoidistele, sobivaks näiteks on pärnaõite maitsestav mõju pirnidele.

Harilik pärn on ka väga hea meetaim, pärnaõiemesi arvatakse olevat üks hinnalisemaid meeliike. Nii maitse kui raviomaduste poolest loetakse seda sorti mett parimaks. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.

Sellest, milliseid keemilisi aineid pärnaõied sisaldavad ning kes neist valmistatud tee joomisega ettevaatlik peaks olema, loe SIIT.