Kas imearstid ja usk tervenemisse teevad inimese terveks?

Viimastel aastakümnetel näib imearstide osatähtsus olevat suurenenud, on märgata ajakirjanduse ja inimeste põhjendamatult suurt huvi nende vastu. Mõne imearsti juurde sõidetakse isegi teise riiki. Millest on tingitud nende populaarsus?

On selge, et ülikoolides nn imearste ette ei valmistata. Kes on siis ikkagi imearst? On ta ravitseja, posija, nõid või võhik ja pettur?

Tervis on inimese täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte vaid haiguse ja põduruse puudumine (maailma terviseorganisatsiooni tervisekontseptsioon). Ravida tuleb mitte ainult keha, vaid ka vaimu. Mõnikord aga ei võta arstid haige psüühikaga tegelemist eriti tõsiselt ja haige küsimused jäävad vastuseta. Imearstidel see-eest on rohkesti vastuseid ja selgitusi: teie haigus oleneb karmast, teie sisemine energia on tasakaalust väljas, energiakeskus on paigast ära jne.

Haiged pole sageli rahul arsti ja meditsiiniga. Teadusliku meditsiini saavutused on olnud tohutud, kuid seetõttu on meditsiin muutunud tavainimesele liiga keerukaks ja kohati lausa arusaamatuks. See omakorda on muutnud inimesed ebakindlaks, otsitakse midagi, mis oleks hästi lihtne ja kõigile arusaadav. Lisaks leidub maailmas palju sellist, millest kellelgi, sealhulgas ka arstidel, pole veel aimu.

Ülihead suhtlejad

Osa haigeid usub üliinimlikkusesse ja maagiasse. Ei tohi unustada, et imearstid on sageli ülihead suhtlejad. Tänu sellele on neist mõnikord ka kasu: haige saab tagasi usu, optimismi ja parema enesetunde. Häda väheneb.

Kas usk tervenemisse teeb inimese terveks? See küll parandab seisundit, kuid täielikku tervenemist sellest loota ei maksa.

Sageli langeb näiliselt edukas ravi kokku haiguse soodsa kuluga ja paranemine ei pruugi olla “imeravi” tulemus. Ammutuntud on ka iseparanevad haigused. Näiteks seljavalu võib mööduda spontaanselt. Tüsistusteta külmetushaigus paraneb mõnikord ise ja ravi oluliselt ei kiirendagi tervenemisprotsessi.

Ravimite tarvitamisel avaldub platseeboefekt. See ei olene ravimi bioaktiivsest toimest, vaid hoopis psüühilisest sisendusest (usust, usaldusest, lootusest), mis suurendab organismi võimet tervistuda. Mõningane platseeboefekt ilmneb ka teaduslikult tõestatud ravimeetodite rakendamisel.

Imearstid kasutavad ka mitmeid termineid, mille taga peituv ei ole haigele selge. Seda peab lihtsalt uskuma. Näiteks biovälja mõjustamine, energiameditsiin, organismi puhastamine jne.

Ajas tagasi

Varem kasutasid arstid haigete ravimisel kaanide panemist ja aadrilaskmist. Kunagi ammu raviti ainult taimedega. Nüüd on aga meditsiinis tõhusamaid ravimeid ja näiteks taimeteesid kasutatakse täiendava ravimina, kergetel haigusjuhtudel ja järelravina. Osa imearste on aga ajas tagasi läinud ja kasutavad ainult taimseid ravimeid või ülistavad kaanide tervistavat toimet, pannes neid patsientidele soliidse tasu eest.

Kahjuks on ka juhtumeid, kus inimene on usaldanud end imearsti hoolde ja see on maksnud talle elu. Mõnigi kord oleks aidanud hoopis õigeaegne operatsioon.

Mäletan patsienti, kel edukalt opereeriti pahaloomuline kasvaja, kuid kes otsustas pärast seda ka homöopaati külastada. Teda hakati seal küll ravima, kuid eelnevalt pahandati, et miks ta laskis end lõigata.

Osa imearste on ettevaatlikumad ja eelistavad patsiente, kellel arst on haiguse diagnoosinud ja keda kogenud meedikud juba ravivad. Niisuguste imearstide eest aga, kes keelitavad kohe senist arstlikku ravi lõpetama, tuleb kindlasti hoiduda.