Käisime koos abikaasaga temaga rääkimas ning naise sõnul ei ole temal minu abikaasale mingeid nõudmisi ja tema ei taha lapse isalt mitte midagi, st ta üritab tegelikult teha kõik, et lapse isa eemale tõugata. Hetkel tundub, et me suutsime ta mõistma panna, et lapse isal on õigusi täpselt sama palju kui kohustusi ning nüüd tuleb teha kõik otsused mitte neil kummalgi iseendale vaid koos ja lapse heaolule mõeldes.

Minu abikaasa, esialgsest šokist üle saades, soovib isegi ilma DNA testita last omaks tunnistada, anda talle oma nime ja osaleda võrdselt teise vanemaga tema kasvatamisel. Lõpuks, nagu öeldud, jäi sellega nõusse ka lapse ema ja sellega peaks justkui korras olema.

Aga meile abikaasaga ei anna rahu üks asi: me mõlemad teame, et see laps on selle naise nn projektilaps, kindlustus vanaduspõlves üksijäämise ees. Tema sünd ei ole isegi mitte "õnnetus", nagu mõned selliseid asju nimetavad, vaid pikaajaline külmavereline kalkuleerimine ning teise inimese teadlik ärakasutamine. Minule on ta varem, kui me väga tihedalt suhtlesime (oleme kunagised klassiõed ja viimase 3+ aasta jooksul saime väga usalduslikult läbi), mitu korda öelnud, et ta ei saa aru, miks temal kedagi pole, aga kui ta mehele ei saagi, siis leiab ta kellegi sobiva, kes talle lapse teeb, sest ta ei taha üksi jääda ja vähemalt laps peab naisel "olemas olema". Sellest olen ma ka ühele oma lähisugulasele rääkinud ja mitte nüüd, kui situatsioon käes, vaid juba toona.

Nende suhte ajal oli just naine see, kes ütles minu abikaasale, et kaitsevahendeid kasutada pole vaja, kuna "midagi ei juhtu, kõige eest on hoolitsetud". Loomulikult oli abikaasast kui täiskasvanud mehest naiivne ja väga vastutustundetu seda uskuda, minus ei ole mingit soovi tema vastutust selles asjas vähendada, aga nii ta läks.

Kõik ülestunnistused, mida see naine on teinud, on suulised, st ta väldib hoolega, et asjadest ei jääks ühtki kirjalikku jälge. Ainus tõestatav koht on see, kus ta tunnistab, et kõike seda alustades ta teadis, et nii läheb ("kogu see stoori on veerenud ja lõppenud nii, nagu ma sisimas kogu aeg arvasin ja tundsin, ses mõttes üllatust pole..."), aga see ei ütle tegelikult ju midagi. Ka seda ta tunnistas mulle ise, kui temaga rääkimas käisime ja ma küsisin, miks ta mu kirjadele vastanud pole - "ma ei ole tahtnud, et oleks kõigile näha, mida ma rääkinud olen".

Pika sissejuhatuse peale jõuan küsimusteni:

Kas on mingigi võimalus, et keegi kuskil kuidagi võtab neid puhtalt emotsioonidel põhinevaid ning faktiliselt mittetõestatavaid asju arvesse, kui peaks juhtuma, et lapse hooldusõiguse ja "lapsejagamise" graafiku koostamisel tekivad erimeelsused, st isa õigusi lõpuks siiski ilma kohtu sekkumiseta ei tunnistata või tunnistatakse ebaõiglaselt vähe? Kuidas võib kohus suhtuda isa õigustesse situatsioonis, kus, mispidi ka võtta, on peamine kannataja siiski laps - vanemad elavad erinevates linnades, imikut ei saa ju vedada nädal siia-nädal sinna, kooli saab ta minna vaid ühes linnas korraga jne. Üks vanem on kaotajaks pooleks nagunii, aga kas on olemas võimalus, et alati tehakse otsus pigem emale kasulik, kui ema on igati ontlik kodanik, st pole just alkohoolik vms?

Kõige meelsamini võtaks isa lapse enda juurde elama ja kasvataks teda peres, kus on olemas mõlemad soost täiskasvanud, emale lapsega kohtumiseks loomulikult mitte mingeid takistusi tehes, aga anname mõlemad enesele aru, et see ei ole reaalselt võimalik, kui ema ei ole nõus lapsest loobuma. Ei ole ka ette näha, et see sündida võiks, sest projekt on lõpuks edukalt teostunud ja eesmärk laps saada täidetud...

Vastab Hanna Kivirand, jurist, Õigusbüroo Puurits & Partnerid

Kui Teie abikaasa isaduse omaks võtab ja ta isana lapse sünnitunnistusele kantakse, on tal lapse emaga lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seejuures ei mängi rolli see, kas laps sündis abielust või hoopis kõrvalsuhtest, vanema ja lapse õigussuhet see ei mõjuta.

Kuigi iseenesest on vanematel võrdne õigus lapsega suhelda, ei saa seda arusaadavatel põhjustel rakendada imikueas lapse suhtes – väikelaps on äärmiselt sõltuv oma emast, kasvõi imetamisest tulenevalt. Seega ei oleks minu hinnangul väga tõenäoline, et kohus peaks õigeks anda väikelapse viibimiskoha otsustusõigus lapse isale.

Kuid sellest hoolimata on isal õigus oma lapsega koos olla ja kui lapse ema teda selles takistab, on isal õigus pöörduda lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks kohtusse. Eelnevalt võiks pöörduda oma murega lastekaitsetöötaja poole, võib-olla õnnestub vanematel seal kokkuleppele saada.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Jaga
Kommentaarid