Käsitööoaas keset Räniorgu 3.
"Mu vanemal pojal oli algkoolipäevil see periood, mil teda huvitasid muumiad ja püramiidid, ja kui ma siis nägin poes selleteemalist kangast, mõtlesin talle teha kingituseks Egiptuse teki. Kiire elutempo tõttu jäi see töö aga mõneks ajaks pooleli, ja siis kaotas mu poeg selle teema vastu huvi. Kuni järsku läks ta ülikooli õppima egüptoloogiat, ja siis oligi mul põhjust poolik töö kapist välja otsida ja sain selle teki talle kinkida ülikooli lõpetamiseks!"
Ka järgmine, tütrele kooli lõpuks tehtud tekk võttis aastaid, kuid hea õnne korral võib Susan nüüd teki valmis vuristada nädalaga.
Üheksa korda mõõda
Lapitekkide tegemine on eelkõige siiski loominguline töö. Kõige enam võtab aega värviliste kangaste kokkusobitamine. "Minu kodu on siis nagu lahinguväli: kõik põrandad on riidetükke täis ja abikaasa oigab, et ta peab välja kolima," naerab Susan.
Ütleb ju ka vanasõna, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kui sobivad kangad on välja valitud, järgneb nende parajateks lappideks lõikamine ja hoolikas triikimine. Kui seda lohakalt teha, jäävad sisse kortsud ja õmblus tuleb kõver. Samuti tuleb jälgida, et suuremate kangasiilude puhul õmmeldaks neid kokku kordamööda üht- ja teistpidi, muidu hakkab tekk kiiva kiskuma nagu vana hea triko-taaž-maika pärast teist pesu.
Põhiliselt tehakse pisikesi, ruutmeetrist veidi suuremaid beebitekke. Samas noorukite tekke võiks alati rohkem olla, aga nende tegemiseks kulub mõistagi rohkem aega ja materjali.
Mäletan heldimusega neid lapsepõlve koolivaheaegade vihmaseid päevi, mil me õega vanaema kappides lademetes leiduvaid kangajääke sorteerisime ja sobivad riidetükid nukutekkideks kokku sobitasime.
Meesterätsepast õe kõrvalt õmblejaks õppinud vanaema õpetas meile muu seas, kuidas pesuseebist õmbluskriiti teha ja suurte rätsepakääridega sirgelt lõigata. Meie tööd tulid kohmakad, kuid armsad.
Käsitöö ei ole odav hobi
Vanaema ise oskas oma vana Singeriga muidugi teha filigraanset õmblustööd.
Aastakümnetega hoolikalt tallele pandud riidejääkidest sündisid nukkudele imeilusad pisikesed pluusid, püksid, mantlid. Isegi üks ehtsast jänesenahast kasukas.
Ameerika prouade varustus on märgatavalt uhkem kui minu vanaemal, kelle jaoks õmblustöö oligi 40 aastat ainsaks ametiks.
Igaüks tuleb õmblusklubisse isikliku kohvriga, mille kümned sahtlikesed mahutavad nõelte-niitide kõrval põnevaid näpitsaid, tange, nurklaudu ja malle. Väiksemate riidetükkide triikimiseks on tilluke nukumõõdus triikraud, suuremate kangasiilude jaoks aga hiiglasik pressraud. Ja õmblusmasinad...! Need on mõistagi aastatega arenenud vändaga Singeritest kosmosejuhtimiskeskust meenutavate imeriistadeni.
Selge see, et õmblemine ei ole odav hobi. Õnneks saab õmblusklubi vähemalt kanga annetajatelt tasuta. Kogu töö ja vaev sinna otsa tuleb puhtalt tegemis- ja andmisrõõmust.
Minu külaskäigu päeval arutatakse muu seas ka seda, kas võiks saata paarkümmend tekki hiljuti Oklahomat tabanud tornaadodes kodutuks jäänud lastele. "Meil on praegu varuks umbes 70 tekki," resümeerib "varahoidja" Nancy. Kõik on nõus, et saata päikeselisest Californiast tuulekeeristest räsitud keskosariiki oma käsitööd.
Aga ega siis ainult võõrastele ei tehta, eks ikka oma perele ja sõpradele ka. "Mu tütar abiellub kahe nädala pärast ja ma üritan neile pulmakingiks ikkagi double king-teki (s.t hiigelsuure) valmis saada," jutustab Debbie, kes ise parajasti vuristab kokku värviliste lillemotiividega kangajuppe lastetekiks.
Väärtuslik vana oskus
Aastake Ameerika läänekaldal California kuldsete nõlvade vahel Stanfordi ülikooli mõnusas heaolumullis ei suutnud hoolimata ümbritsevast küllusest hävitada minu ehteestlaslikku alalhoidlikkust.
Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval märkasin meie hoovi prügikastide kõrval täiesti kobedat mööblikomplekti: laud ja neli tooli.
Kuigi meie pere pisike möbleeritud tudengikorter oli niigi üsna kitsas, hakkas mul neist mööblitükkidest kahju ja ma otsustasin nad kurvast lõpust päästa.
Puiduosad pühkisin lihtsalt lapiga puhtaks, kuid toolipõhjade katteriie vajas vahetamist. Hankisin poest poolteist ruutmeetrit mööbliriiet ja klambrilööja ning asusin hoovi peal asja kallale.
Veidi aja pärast saabus mu "välikontorisse" jaapanlannast naabrinaine Mitsuko, kes ei suutnud kummalise eestlase tegevust ära imestada. Mõistagi tõi ta välja ka foto- ja videokaamera ning asus minu toimetamist jäädvustama. Hiljem käis ta iga päev minu "uusi" toole imetlemas ja jutustas kõigile oma tuttavatele imeloost, kuidas ma ise endale toolid tegin.
Veel suurem šokk tabas teda aga siis, kui ta nägi mind sealsamas hoovi peal sokki kudumas. Kuuldes, et eelmise beebimõõdus sokipaari valmiseks kulus kaks tundi, pidi ta jahmatusest pikali kukkuma. "Kas seda on võimalik kuidagi õppida?" uuris ta.
Eksootiline kudumiskunst
Kuna kudumiskunst paistis mitmele teiselegi tuttavale väga eksootilise oskusena, otsustasin meie seltskonna järjekordsele väliüritusele kudumisvardad ja lõngakoti kaasa võtta.
Huvi oli suur, õhtu otsa oli minu piknikulinale laotatud "töötuba" pungil õhinal huvilistest, kes üritasid kõige jämedamate varrastega prisket lõnga ühtlaseks lapiks vormida. Mõnel tuli päris hästi välja - rootslanna Mariale meenus, et on seda kunagi koguni koolis õppinud; brasiillanna Karine paistis olevat loomulik talent igas vallas, millele käed külge lõi. Teistel aga ei tahtnud silmad kuidagi varda peal püsida ja neljakandiline proovitükk kippus kiiresti kahanema kolmnurgaks. Alla ei andnud aga keegi ja vaprad kudujad pusisid näputöö kallal ka siis, kui ülejäänud seltskond end munaviskamise ja kotihüpetega lõbustas.
Pole ilmselt väga suur uudis, et kaasaegses lääne - ja ka ida! - ühiskonnas hakkab asjade ise käsitsi tegemise kunst vaikselt hääbuma. Isegi minu Helsingis elav sõbranna külvab oma Soome tuttavate seas hämmeldust, kui saadab neile vanadest ajakirjadest tehtud ümbrikes kirju (jah, neid, mida kirjutatakse pastakaga paberi peale!).
Moodne inimene ei suuda mõista, milleks kulutada aega ja energiat kampsuni kudumisele, kui palju ilusama saab märksa kergema vaevaga ja sageli ka tunduvalt odavamalt poest osta.
Moekas meelelahutus
Teisalt on kudumisest saanud omamoodi moekas meelelahutus. Piisab sellest, kui Vogue või mõni teine tähtis moeajakiri kirjutab, et mõnd Hollywoodi kuulsust on nähtud kusagil seltskonnaüritusel vardaid välgutamas, ja tuhanded trendijärgijad tormavad käsitöökauplustesse kilode viisi lõnga ostma. Tõsi küll, pärast paari rida eriti ökolt kasvatatud bambusest tehtud varrastel jääb poolik kudum ilmselt kapinurka tolmu koguma ega jõua need sallid/vestid kusagil moelavadele.
Nagu kalapüük või kodune kokkamine on kudumine hobi, millest on saanud omaette tööstusharu. Amazon.com internetipoes on pakutaval 15 979 (!) erinevat nimetust kudumisraamatuid, rääkimata lugematust hulgast blogidest ja käsitööportaalidest, kust saab uusi põnevaid mustreid korraliku raha eest osta.
Paar aastat tagasi vuhises komeedina kudumishuviliste mikrokosmosesse Norra käsitöötandem Arne & Carlos, kelle kootud kuuseehete raamatust sai müügihitt nii siin- kui ka sealpool ookeani. Tänaseks on poliitiliselt ülikorrektsed kudumismehed müünud kümneid tuhandeid eksemplare ka oma uusi raamatuid, mis õpetavad kuduma nukke ja munapühade-temaatilisi esemeid.
Üks asi on osata luua ilu, mis paitab vaataja silma, kuid millel pole eriti praktilist väärtust. Täiesti omaette teema on aga elementaarsete hakkamasaamisoskuste kadumine. Mida teha, kui elekter ära läheb?! Siis ei saa ju isegi Youtube'ist vaadata õppevideot, kuidas lambipirni vahetada!
Uut sorti seiklusturism
Siin haistavad ettevõtlikumad ameeriklased jällegi kasvavat nõudlust ja võimalust kõvasti raha teenida. Amazon.com pakub sadu erinevaid käsiraamatuid nagu näiteks "Kuidas teha tuld: ja teisi vanaisade oskusi" ("How to Build a Fire: And Other Handy Things Your Grandfather Knew", mille paberile trükitud versioon on muide elektroonilisest raamatust üle kahe dollari soodsam).
Või kas on mõnes Shanghai klaasiselt läikivas kõrghoones töötav pankur elu sees hoidnud käes kirvest või ladunud puuriita? Ilmselt oleks paljud iga päev miljonilinnades kontori- ja klubihoone vahet taksoga ringi kihutavad töömesilased valmis peale maksma, et kusagil otsatute metsade ja rabade vahel asuvas tammsaarelikus talus lammaste määgimise saatel heina kaarutada või kraavi kaevata.
Sellisel "seiklusturismil" on üha kasvav klientuur. Iseasi on osata soovijaile seda teenust pakkuda.
Järgneb
