Kolm kraadi üle nulli
Maandusime Edinburgh'is Suurbritannias, kuid mitte Inglismaal. Šotlane tõmbab piiri risti läbi saare ning ütleb väga selgelt ja kindlalt - see siin on Šotimaa. Oma lipu, parlamendi ja paljugi muuga, mis viitavad tugevale omariiklussoovile. Viimased nelisada aastat on siiski kõrgeimal positsioonil Briti kuningakoda ja mastis Union Jack - nii kutsutakse Ühendkuningriigi lippu.
Edinburgh on vaid pisut Tallinnast suurem linn värvika ajaloo ja väärika arhitektuuriga. Linna üldmulje on pruun. Keskel kaljunukil kindlus ja selle ümber all-linn, kus puuduvad ajaloolist linnasiluetti rikkuvad uued kõrgehitised. Uusehitisi on, aga need on madalad ning sulanduvad linnapilti, jäädes üsna märkamatuks. Linn on oru kallastel kahel pool merelahte ja neid ühendab uhke sild.
Luusisime pisut hotelli ümbruses ning avastasime kena parkmetsa, kus rohurindes õitses kõikjal mehekõrgune sõrmkübaralill. Metsast väljudes leidsime ehtsa inglise pargi väga võimsate jugapuude ja mägivahtratega. Rõõmsa hämmastusega täheldasime muruplatsidel halle küülikuid ringi kalpsamas. Enamik nosis rohtu süüa, aga seal, kus neid oli mitmekaupa, puperdasid nad lausa lustiga omavahel mängida.
Botaanikaaed nagu paradiis
Edinburgh'i Kuninglik Botaanikaaed on vägev. Hämmastama paneb paljude liikide puhul nende hiiglaslik kasv. Näiteks rododendronid on suured nagu ploomipuud. Meie kodune põõsake iileks on keskmise pihlaka kasvu.
Noored põlvekõrgused araukaariad näevad välja kui Hiina hieroglüüfid. Suure puuna on neil tüvi nagu elevandi jalg. Hall ja kortsus "nahaga". Käbi on sel hiigelohakal okkakarvane suure kookospähkli mõõtu mütsakas. Näha oli, aga näppu ei saanud.
Ma olen nüüd üht tõelist relikti samuti näinud. Seegi on okaspuu. Poolemeetrine istik maksab mitu tuhat krooni. Volleemia on tema nimi. See on puu, mis avastati mõne aasta eest Austraalias.
Kõige vägevama mulje sain ebatsuugade ja hiidsekvoiade seltskonnas. Meel läheb härdaks ja austus tõuseb nende vanade aadlisuguvõsade vastu, kes istutasid oma lossiparkidesse puid, mis on täisea mõõtu jõudnud alles nüüd - 200 aastat hiljem. Selles vanuses ebatsuuga läbimõõt on kännu kõrgusel 2 meetrit ning kõrgus 55 meetrit!
Hiidsekvoia ehk mammutipuu ümbermõõt maapinnal on aga 16 meetrit. Mu jumal! Pool meie gruppi oleks võinud selle puu taha peitu minna! Ja selle hiiglase koor! See on punakas, pikirõmeline, oma 7 cm paks, kuid imeliselt soe ja pehme. Sõrmede all võib ta sentimeetri jagu vetruda.
Mis mind aga ehmatas - sealmail on kombeks nimesildid naeltega puu külge kinnitada. Sildid on ilmselt duralumiiniumist, tumedad ja selge, heleda tekstiga mõõdus ca 5x8 cm. Seal on kirjas puu ladina- ja ingliskeelne nimi ning algne kodumaa. Vahel ka botaaniku nimi, kes liigi Euroopasse tõi.
Käsivarrest peenematel puudel-põõsastel ripub nimesilt vasktraadiga seotult oksa küljes. See tundub küll barbaarne, kuid nael hoiab sildi kindlalt paigas, ei sega niitmist ja, nagu selgitati, pole puul sellest häda midagi.
Kirikust kõrtsiks
Aga omapärast, et mitte öelda barbaarset nägime reisil veelgi. Näiteks igati väärikas kirik osutus pubiks, kust kostis valjuhäälset kõnekõma, meeste rõkkavat naeru ja naiste kõrgehäälset sädistamist. Kiriku sees oli keskel nelja küljega baarilett, selle ümber aga piibliloost inspireeritud värviliste vitraažakende all lauad, täis õllekanne ja suupisteid, laudade taga rõõmsameelsed õllerüüpajad.
Küsides kiriku asjus seletust, sain lihtsa ja asjaliku. Riik ja kirik on lahutatud. Kui toime ei tule ning näpud põhjas - müü üks kirik maha, et teised saaksid jätkata.
Nii oli tehtud ka Aberdeenis ja Glasgow's. Huvitav, millal viimasest kirikust kõrts saab?
Päevad olid täis elamusi ja äratundmisrõõmugi. Üllatusega märkasin vanemas arhitektuuris Eesti rannarootslastele omaseid rõngasriste, ruudulisi suurrätte, mille juurde käis seletus, et varem olid need mustvalged, nagu lamba värv lubas, alles hiljem hakati taimevärvidega toone lisama. Võin täie kindlusega väita, et just nii oli see ka Vormsil. Etnograafidel võiks siin avastamist olla. Võib-olla leiaks võrdlev geenitehnoloogiagi midagi uut?
Teine äratundmine seostus šotlaste väidetava koonerlusega. Nimelt oli Aberdeenis hommikueinega kaup nii, et viie üksiktoa kohta oli üks köök, kus külmkapis pidi kõike leiduma. Noh, üht-teist ju oli. Igatahes kulus seal toidu juurdeostmiseks rohkem naelu kui mujal. Ah et mis toit maksab? Umbes kaks korda rohkem kui meil. Pubides aga on hinnad samad.
Korralik kõhutäis 10 naela (200 kr), tops kohvi 1,5-2 naela, pint õlut 3-4 naela.
Teekond viis Glasgow'sse. See on äärelinnadega kokkukasvanud linnastu, kus asukaid üle miljoni. Suuresti on see merega ja merendusega seotud tööstuslinn, kus enamik tänavaid lõikab linna väga korrapärasteks kvartaliteks. Mõned moodsad kõrghooned, mis mõjuvad oma üksilduses häirivalt, muu linn üsna madal - keskmiselt ehk 5 korrust.
Õlle asemel siider
Mõtlesin õhtul hotelli allkorruse kohvikus ühe õlle juua, aga menüütahvlil kirjas oleva kaubamärgid olid täiesti tundmatud. Küsisin siis ühe suhteliselt odava margi, läksin pudeli ja klaasiga lauda. Kallan. Kuidagi punakas. Mõtlen: olen ka enne punast õlut näinud. Rüüpan... Siider, kurat! Kõrvallauas jõi saja ligidal vanamemm õlut!
Kirusin oma viletsat inglise keelt ja puidutööstustöölise nõrgenenud kuulmist. Ja jõin siidrit.
Järgmisel päeval vaatasime ringi botaanikaaias ja parkides. Ühe männi juures, puu oli ehk kuuemeetrine, panin tähele, et selle käbid on ootamatult suured. Kujult ja kasvult nagu ‘Treboux' õun. Kõrvuti oli nii noori rohelisi kui ka küpspruune käbisid. Kõik siiski ca 3 meetri kõrgusel.
Otsisin puu alt - ei ole. Katsusin vihmavarju konksuga oksa painutada - tekkis hirm, et oks murdub. Käisin seal edasi-tagasi nagu mr Bean ümber mänguautomaadi ning olin juba loobumas. Siis tuli üks pargi töömees, kahemeetrise varrega kõblas õlal. Tegin talle inglise ja kehakeeles oma soovi arusaadavaks ja... "Ära tõin!" nagu ütles Toots.
Asjatundjad keerutasid käbi peos ning arvasid lõpuks, et kiirjas mänd see vist ikka ei ole. Pigem piinia.
Pealkiri tähendab kaht asja korraga. Šotimaa talvel on keskmiselt kolm kraadi üle nulli soe ning see maa asub kolm kraadi üle nullmeridiaani läänes.
