Korfu – turismiparadiis Vahemeres
Kerkyra ehk Korfu saareke asub Joonia mere põhjaosas vastu Kreeka läänekallast, kiviviske kaugusel Albaaniast. Oma asendilt on ta eriline, kuna teised Kreeka saared on peamaa lõuna- ja idarannikute läheduses.
Tõenäoliselt on eestlased saarest lugenud Gerald Durrelli lustlikust raamatust "Minu pere ja muud loomad".
Korful on peamine ta looduse ilu, mida on kiidetud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, 5 korda väiksem Eestist pikkuses ja 6 korda laiuses.
Korfu vanalinn meenutavat Veneetsiat. See vastab tõele - oli ju saar oma kirju ajaloo jooksul nii Bütsantsi, Veneetsia, Prantsuse kui Briti võimu all ja mõistagi jätsid nad kõik siia oma jälje.
Saare ajaloost
Korfu oli asustatud juba VII-IV sajandil eKr. Esimesed kreeka asukad tulid Eviast VIII sajandil, neile järgnes korintlaste põgenikegrupp.
40. aastal pärast Kristust jõudis saarele ristiusk ja rajati esimene kristlik kirik. Pärast Rooma impeeriumi langemist jagati Rooma valitsetud territoorium ida ja lääne impeeriumideks. Ida impeeriumist sai Bütsants, mille koosseisu kuulus ka Korfu.
1267 vallutas saare Anjou Charles, Sitsiilia kuningas, kelle juhtimisel hakati õigeusklikke taga kiusama ning üritati kõik kohalikud õigeusu kirikud muuta katoliiklikeks. Reformatsioon kukkus läbi ja Korfu langes aastateks 1386-1797 uuesti Veneetsia võimu alla.
XVIII sajandi lõpul vallutas Napoleon Bonaparte Veneetsia, mille tulemusena sai ka Korfu saarest Prantsusmaa osa. Napoleon saabus lihtrahva jaoks kui vabastaja.
Samal ajal asusid inglased vallutama järgemööda Joonia saari ja võtsid 1815. aastal Korfu oma võimu alla. Inglise valitsuse all olemine oli Korfule heaoluperiood, sest sel ajal sai kreeka keelest ametlik riigikeel, ehitati uusi teid, parandati saare veevarusid ja täiustati haridussüsteemi.
Erinevalt teistest Kreeka saartest ei langenud Korfu kunagi türklaste võimu alla.
21. mail 1864 said Joonia saared (k.a Korfu) ametlikult Kreeka riigi osaks.
Hõrgutavad toidud
Ja kui head on siinsed toidud!
Igal neist on mingi ajastu hõng. Kas või näiteks puding, mis tuli saarele inglastega XIX sajandil ning on tänaseni armastatud magustoit. Roogade maitse on eestlaste jaoks suupärane, sest eks me armasta samuti vähevürtsist ja -soolast, samas ürtiderikast rooga.
Erilise maitse annavad toidule oliiv, sidrun, köögiviljad, tomat ja kala.
Köögitraditsioonid ulatuvad tagasi vanade heade aegadeni, mil kokk pani ühte patta kõik kokku ja hautas pajarooga terve päeva.
Lambaliha on siiani korfulaste pearoog. Klassikaline moussakka kantakse lauale koos lambalihaga.
Veini on saareriigis tehtud juba eKr ja ka praegu kuuluvad veinid iga toidukorra juurde. Kunagisest brittide ülemvõimust saarel andvat aga tänaseni tunnistust armastus kriketimängu ja ingveriõlle vastu.
Panaijatis Vlachernase klooster ja Pondikonisi asuvad tillukestel saartel, üks lumivalge, teine puudesalusse varjunud. Paigad on tõeliselt ilusad päikeseloojangul. Pea igalt postkaardilt vaatabki esmalt vastu nende paikade kujutis kui saare sümbol.
Korfu pealinna külje all kõrguval Analipsi künkal olevat asunud antiikse Korfu akropolis. Praegu on see ala tuntud Mon Repos' nime all. Seal on kunagi kuninglikule perekonnale kuulunud valdus koos villaga, milles sündis 1921. aastal Edingburghi hertsog.
Kindlasti on saare kaunimaid paleesid Austria keisrinnale Elisabethile, rahva poolt armastatud Sissyle ehitatud Achillion. Palee nimi räägib keisrinna erilisest kiindumusest Homerose kangelasse.
Korfu paleesse põgenes Elisabeth Austria õukonna intriigide eest. Hiljem läks palee Saksa keisri Wilhelm II valdusesse, kes kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni seda korduvalt külastas.
Turismiparadiis
Saar on tõeline turismiparadiis. Sõna otseses mõttes turismirannad on Gouvia, Dasia, Acharavi, Barbati, Moraitika ja mitmed teised. Saarelikku rahu, oliivisaludest rikast rohelust ja mitmeid palmiliike jätkub küllaga.
Sõites ringi ümber saare, leidsime kõikjalt huvitavaid uniseid kalurikülasid, randu, mis valgest valgemad, päikeseloojanguid, mis hingematvad, lahesoppe, mis kõik eriilmelised, aga samas kaunid.
Imelised loojangud
Unustamatu päev ja õhtu koos loojanguga oli Pelestas, Korfu läänerannikul. Linnakese kõige kõrgemale künkale tõustes, kus pidi asuma restoran imelise vaate nautimiseks, pidime kitsastel tänavatel auto parkima ja edasi jala astuma. See jalutuskäik osutus omamoodi elamuseks, sest linnakese tänavad on imekitsad ja ilma siltideta.
Pilt, mis avanes restoranilauas läheduses olevat mäeselga ja selle taha loojuvat päikest jälgides, jääb alatiseks meelde. Selline igaõhtune vaatemäng meelitas ka keiser Wilhelm II aina saarele tagasi. Koht, kus ta jälgis loojanguid, on rahvasuus tuntud keisritroonina.
Ühe päeva veetsime läänekaldal Paleokastritsa linnas, mis on tuntud oma XIII sajandil rajatud kloostri poolest. Kõrgel mäel rohelusse mattunud mungaklooster koos väikese kauni kirikuga kloostriaias tegutseb tänini. Teel sinna ja ka kloostriaiast avanevad vaated kaljudest ümbritsetud lahesoppidele. Need on sõltuvalt kellaajast ja päikesepaistest oma siniste toonidega kordumatud.
Korfule on eriti iseloomulikud oliivisalud oma auguliste tüvedega kuivsavisel pinnal ja käänulised külavaheteed madonnakujudega ristmikel.
Reisist Paxosesse ja Antipaxosesse ei tohiks Korful olles küll loobuda. Laevaga Paxose kaljusest rannikust möödasõitmine koos sissepõigetega mõnda põnevasse grotti on omaette elamus.