Looduslikult lopsakas Põhja-Hispaania 1.
Nimelt just sinna asub järgmisel nädalal teele üks Maalehe tänavustest reisigruppidest, et seigelda palverändurite ja musketäride jälgedes.
Laias laastus võib Põhja-Hispaaniaks pidada riigi kogu põhjaosa Costa Brava rannikust kuulsa Santiago de Compostela linnani Hispaania kauges loodenurgas, mis on tuhandete palverändurite sihtpunkt. Kuid päris nii suurt tükki ei soovita korraga avastamiseks võtta, sest oma olemuselt on see piirkond niivõrd põnev ja mitmekülgne, et paneb imestama juba ühe maakonna piires.
Meie reis saab alguse Kantaabrias asuvast lugematute liivarandade ja pika promenaadiga Santanderi sadamalinnast, kuhu esmaspäeva varahommikul Valenciast startinud lennuki pardal maandume.
Kantaabria on üks seitsmeteistkümnest Hispaania autonoomsest piirkonnast, mis kuulub nn Rohelisse Hispaaniasse – looduslikult lopsakale rannikualale, mis on end sirutanud välja Biskaia lahe äärde kogu selle ulatuses.
Tuleb tunnistada, et kontrast Valencia kuivade kollaste liivakivikaljudega on äärmiselt drastiline.
Ka värske briis, mis meid lennujaamast väljudes tervitab, sarnaneb pigem koduse Eesti kui juulikuise Hispaania omaga. Nimelt hoiab merelt tulev niiskus ilmastiku seal palju jahedama kui Hispaania sisemaal, mistõttu laiuvad kõikjal tihedalt puudega kaetud mäed.
Ka mööda peegelsiledaid maanteid – justkui oleks need rulluisutajatele ehitatud – ühest linnast teise sõites tahaks otse teele vaatamise asemel nina vastu auto esiklaasi taeva poole suruda, et neid igal sammul kõrguvaid majesteetlikke mäemürakaid pikemalt imetleda.
Korrapärase regulaarsusega võib väiksematel teedel kohata ka tänapäevaseid palverändureid, kes aeg-ajalt ootamatult põõsaste varjust teele ilmuvad, et kaugemal taas võpsiku varjus looklevatele jalgradadele
kaduda.
Olles oma neljarattalise rendisõbra ja GPSi järgmise sihtkoha peale seadistanud, jõuame varsti väikesesse Santillana del Mari, mis meid hommikupäikeses veel üsna tühjade tänavatega vastu võtab.
Kurjakuulutavalt kallite restoranide uksed on esialgu suletud, mõnel rõdul võib silmata kohalikke härrasid oma valdustele igahommikust rahulolevat pilku heitmas, avatud ustega väikesest töökojast avaneb vaade puusepale, kes imeliste nikerdustega mööblit treib.
Teiste tuntud puhkusepiirkondadega võrreldes on Põhja-Hispaania massiturismist veel suhteliselt puutumata. See kitsaste tänavate ja keskaegsete majadega linnake elab ja toitub siiski sissetulekust, mis läbikäijad sinna maha jätavad, pakkudes ränduritele paljude muude spetsialiteetide kõrval kehakinnituseks ka piirkonnale iseäralikku kohupiimakooki quesada’t.
Santillana del Mari üheks tõmbenumbriks on kindlasti Altamira koobas, mille reproduktsioon – originaalile identne muuseum-koobas – võimaldab külastajatel aimu saada paleoliitilistest koopamaalingutest, mis kujutavad põtru, metssigu, piisoneid ja hobuseid 15 000 aastat tagasi.
Järgneb
