Looduslikult lopsakas Põhja-Hispaania 3.
Olles end valge ja punase viinamarjajoogiga kosutanud, tuleb sama suur kummardus teha ka Põhja-Hispaania kulinaarsete elamuste ees. Ja selleks ei ole paremat kohta kui rannikulinn San Sebastián, kus ühe elaniku kohta võib kokku lugeda rohkem Michelini tähti (restoraninduses jagatavad kvaliteeditärnid) kui üheski teises linnas maailmas. Kokku on neid linna restoranide peale tervelt kaheksateist.
Aga mitte Michelini tähed ei ole need, mis turistidel silmad särama löövad, vaid lugematud baarid, mille letid on lookas pintxos’te all. Nii kutsutakse tapas’eid Põhja-Hispaanias.
San Sebastián on kaunis. Pariisilikud bulvarid on ääristatud kõrgete plaatanitega, elegantne rannapromenaad lookleb ümber merekarbikujulise La Concha ranna, mida peetakse Euroopa üheks kaunimaks linnaplaažiks.
Meie kulinaarsete elamuste tippsündmuseks kujuneb sel õhtul lihtne ja rahvast pilgeni täis La Mejíllonera (Calle del Puerto 15), mis pakub rannakarpe kõikvõimalikes kastmetes. On uskumatu, millise kiirusega leti taga olevad meessoost teenindajad tellimusi vastu võtavad ja läbisegi köögi poole hõiguvad, ning veelgi uskumatum, kuidas sealt täpselt õiged rannakarbid õiges järjekorras väljuvad. Nende kõrvale tasub proovida majoneesi ja vürtsika tomatikastmega kartuleid patatas bravas.
Pamplona, mis on meie peatuspaigaks Navarra piirkonnas, meid kaua kinni hoida ei suuda, sest igatsus Püreneede värske õhu, lopsakate metsade ja kelmikalt vulisevate mägijõgede järele on vastupandamatu. Küll aga teeme kiire jalutuskäigu linnatänavatel, mida mööda vaid nädal varem toimunud San Fermini festivali päevil kulgesid Pamplona kuulsad härjajooksud.
Selle iga-aastase festivali, mille tegi kuulsaks Ernest Hemingway romaan “Ja päike tõuseb”, ajal panevad kitsastel munakivitänavatel iga päev oma julguse proovile sajad uljaspead, pagedes 848,6 meetri pikkusel lõigul noorte ja vihaste pullide eest, riskides viga saada või koguni oma elu jätta. Igal aastal vajab arstiabi või haiglaravi mitukümmend jooksust osavõtjat. Kokku toimub kaheksa jooksu, mis kõik lõpevad Pamplona härjavõitlusareenil, kus loomad corrida käigus tapetakse.
Kuumaverelised hispaanlased on teinud sellest ülla ja põneva vaatemängu, mida paljud põhjamaalased julmaks ja taunitavaks peavad. Hispaanias on see aga elustiili ja kultuuri lahutamatu osa, millest paljud väiksed poisid juba lapsena unistavad – saada suureks kasvades kuulsaks härjavõitlejaks ja rahvuskangelaseks.
Oluline on mõista, et härjavõitlust ei peeta selleks, et loomi piinata. Kui mõelda nendele miljonitele loomadele, kes jätavad iga päev oma elu, et toiduahelas kõrgemal positsioneerivatel lihasööjatel oleks kõht täis, on corrida pullil vähemalt võimalik enne surma oma elu tipptund läbi elada – tuhandete silmapaaride all ja aplausi saatel lõpuni vapper olla.
Palju rahulikumalt kulgevad läbi Pamplona vanalinna aga sajad seljakoti ja käimiskeppidega varustatud matkalised, kes oma palverännakutel Navarra pealinna läbivad.
