Jüri on vilepille meisterdanud lapsest saati ja nüüd annab oskuse edasi lapselaps Liisile. Ta soovitab proovida eri puuliike – hea vile saab nii pajust, lepast kui pihlakast. Karjapoisieas lapsed võiksid harjutamiseks valida pärnapuu, sest selle puit on pehme, pärnast vilepill kuivab aeglasemalt ning pilliga saab kauem mängida.

“Pilli õpid tegema ikka ise. Harjutad, võib-olla lõikad näppugi ja proovid uuesti. Kirja pandud õpetust võid lisaks lugeda,” ütleb Jüri.

Tehke nii

Oodake kevadel mai lõpu – juuni alguseni, kuni puukoor lahti läheb. Valige puu otsast või pajupõõsast sõrmejämedune sirge oks, millel on oksakohtade vahel vähemalt 10 cm ruumi.

Lõigake umbes 5 cm huulikust altpoolt puukoor ümberringi läbi. Koputage koor noapeaga lahti.

Lõigake oksa ots diagonaalselt maha ja seejärel lõigake ära terav ots. Nii saab valmis huulikuosa.

Mõne puu puhul on näha, kuidas mahl koputades koore peale tuleb. Koputage õhuaugu ümbrusest õrnemalt, et koor katki ei läheks.
Keerake lahtikoputatud koor ettevaatlikult oksa ümbert ära.


Lõigake õhuaugu kohalt puuoks läbi. Lõigake oks otsast õhemaks, et pillile tekiks õhukanal. Nii saab valmis pilli keel.


Lükake tühi puukoor oksa otsa. Pistke pilli keel koore sisse tagasi.


Karjasepasun

Tehke nii

Võtke 3–5 cm läbimõõduga ilma oksteta lepakaigas.Tehke koorele spiraalne sisselõige, mis ulatub ülemisest otsast alumisse. Sisselõigete vahe võiks olla umbes 10 cm.

Koorige lepaoks ära nii, et koor jääb nagu pikk spiraalne lint.


Sättige koor pasunaks nõnda, et suupoolne ots jääks kitsam ja toru ots jämedam.


Õppige pasunat puhuma nii, et hääl õigesti välja tuleks.