Mida peavad eksperdid Eesti tervishoiu murekohtadeks?
Nädala eest esitlesid maailma tervishoiuorganisatsioon WHO ja Maailmapank Tallinnas uuringuid, kus oli suisa mikroskoobi alla võetud Eesti tervishoiusüsteem.
Eesti tervishoid on mitme teise Euroopa riigiga võrreldes tubli, aga tõenäoliselt jääb samamoodi edasi toimides jänni. Eesti Päevaleht vaatab WHO ja Maailmapanga nimetatud probleeme ja soovitusi lähemalt.
Mehed valmistavad muret
Eesti on suutnud 1990-ndate algusest saati oodatavat eluiga pikendada ja võtnud jõudsalt Euroopa Liidu keskmisele järele. 2011. aastal oli see Eestis 76,6 aastat, EL-i 15 liikmesriigi keskmine aga 80,33 aastat.
Üks oluline põhjus, miks Eesti ikka veel Euroopa keskmisele alla jääb, on just meeste lühike oodatav eluiga. Eesti naised elavad keskmiselt 81,4 aasta vanuseks, aga meeste eluiga on ikka veel kümme aastat lühem. EL-i keskmine meeste ja naiste oodatava eluea vahe on ainult 5,8 aastat. Meeste tervise mahajäämus on tõsine probleem, osutab WHO. Tähelepanuväärne on see, et kui Eestis väheneks eluea erinevus samale tasemele, ületaksime EL-i keskmist eluiga 0,6 aastaga.
WHO soovitab patsientidele paremini selgeks teha, et nemad vastutavad oma ravi ja selle tulemuste eest samamoodi nagu nende arstid. Ühesuguse diagnoosiga (nt diabeediga) patsientidele tuleks luua tugigruppe, kus nad saaksid kogemusi jagada ja õppida oma haigusega toime tulema. Patsientide esindusühingud peaksid olema tugevamad.
Elustiilihaigused on tõusuteel
Kipub olema nii, et nakkushaigused saavad suurima tähelepanu osaliseks. Ometigi on Euroopas 86% surmade ja 77% haigusjuhtude põhjuseks mittenakkushaigused: südame- ja veresoonkonna haigused, kroonilised kopsuhaigused, vähkkasvajad ja diabeet. Elanikkonna vananedes saab sellest üha suurem probleem. WHO liikmesriikide (sh Eesti) eesmärk on vähendada 2025. aastaks enneaegset mittenakkushaigustesse suremust veerandi võrra.
WHO aga kahtleb, kas Eesti suudab selle eesmärgi täita. Nimelt on leitud, et Eestis on suurenenud kõrgvererõhktõppe suremus. Kõrge vererõhk on rahva terviseriskide edetabelis suisa teisel kohal.
Teisalt on eestlaste elustiilivalikud keskmiselt vägagi hooletud: suitsetamise „epideemia” (WHO sõnakasutus) on lai ja hakanud levima eelkõige madalama haridustasemega naiste seas. Ka kõrgharidusega naised pole suutnud suitsetamist vähendada. Iga päev teeb suitsu pea iga teine madalama haridustasemega mees. WHO prognoosib, et kümne aasta pärast suudetakse suitsetamist vähendada ehk 10%, aga mitte kokkulepitud 30% võrra.
Alkoholi tarvitamise kõige hullem aasta oli Eestis 2007, kui joodi ära ligi 13 liitrit absoluutalkoholi inimese kohta. Praegu on see umbes kümne liitri ringis, kuid seegi ületab kõvasti soovituslikku piiri, mis on kuus liitrit. Nii tubaka kui ka alkoholi rohke tarvitamine mängib aga krooniliste haiguste tekkes hävitavat rolli.
WHO soovitab alkoholi ja tubaka reklaami karmimalt reguleerida, keelata alkoholi ja tubaka müümine spordi- ja kultuuriüritustel, lõpetada toodete prominentne esitlemine ehk product placement ning luua rohkem suitsuvabasid alasid.
WHO juhib tähelepanu, et praegu on Eestis suitsuvabad ainult koolid, aga suitsetamine peaks olema keelatud enamikus ametiasutustes.
Ühtlasi tuleks palju karmimalt jälgida, et alaealised ei saaks alkoholi osta. Keeld kehtib küll 18. eluaastani, aga esimest korda juuakse end purju keskmiselt juba 12,5-aastaselt.
Kõige suurema terviseriskiga tegeletakse liiga vähe
WHO teab täpselt, mis on Eesti inimeste peamine terviserisk, ja see risk võib nii mõndagi üllatada. Hädaoht number üks on kehv toitumine. Tubaka- ja alkoholitarbimise vähendamisega on Eestis ikka tegeletud, aga inimeste toitumis- ja treeninguharjumustesse on palju vähem sekkutud.
WHO heidab Eestile ette, et muu hulgas pole uuritud, kui palju elanikkond soola tarvitab ja kuidas seda vähendada.
WHO soovitab teiste riikide eeskujul tõsiselt kaaluda nn rasva- ja magusamaksu kehtestamist (vt lugu lk 4), soola ja transrasvade erilist markeerimist toiduainetel ning toitumisspetsialistide koolitamist, kes võiksid perearstide asemel patsiente nõustada. Seda rolli võiksid täita ka õed. 1
Patsiendid käivad palju ja asjatult eriarstide juures
Maailmapanga arvutused reetsid, et ehkki eestlased on sagedased arsti juures käijaid, ei pruugi nad saada vajalikku ravi õigel ajal. Näiteks käis kaks kolmandikku kõrgvererõhktõvega patsiente eriarsti jutul, ehkki nende haigus ei olnud oluliselt muutunud ja nad saanuks abi oma perearstilt. Selliseid asjatuid visiite oli aasta jooksul koguni 43 000. Ka haiglasse satuvad Eesti kroonilised haiged liiga sageli (vt ka artiklit 26. märtsi EPL-ist).
Kokkuvõttes polnud tõendeid selle kohta, et patsientide tervis oleks paranenud, sest info nende käikudest eriarsti juurde ja haiglasse ning vajalike ravimite kohta lihtsalt ei jõudnud perearstini. Ravitakse ennastunustavalt, kuid patsient ei saa kokkuvõttes suurt kasu.
Maailmapank soovitab muuta rahastamist, nii et eriarstiabi tasemel oleks soodustatud ravijuhtude vähenemine. Praegu saadakse raha ravijuhtude arvu järgi, mis võib soodustada patsiendi n-ö enda juurde meelitamist. Perearstid peaksid rohkem tegelema krooniliste haigetega.
Terviseandmeid pole piisavalt kogutud
Üllatuslikult heidab WHO Eestile ette seda, et pole kogutud piisavalt terviseandmeid. Meie tervisekäitumise uuringud sõltuvat enamasti inimeste enda hinnangust (kui palju nad alkoholi joovad või mida söövad). Näiteks ei olevat teada, kui pikad on Eesti inimesed ja kui palju nad kaaluvad.
Puudulik on ka haiguste esinemise teave. Haiglatest saab teada küll diagnooside statistika, kuid andmete vahel on tohutud erinevused. Eesti eksperdid rääkisid WHO-le,
et diagnoosimata II tüübi diabeeti võib siinmail esineda 20–50%-
l rahvastikust. 30% vahemik on aga liiga ebatäpne.
WHO soovitab hakata koguma täpseid andmeid näiteks laste ülekaalu ja soola tarbimise, kuid ka selle kohta, kui palju ja milliseid toitaineid elanikkond keskmiselt tarvitab.
Raha jääb puudu
Sellele, et Eesti tervishoius hakkab raha puudu jääma, osutas WHO juba 2010. aastal. Põhiliselt kogunevad summad sotsiaalmaksu ravikindlustuse osast (13% brutopalgast, mille tasub tööandja). Riigieelarve muudest tuludest rahastatakse aga näiteks kiirabi, vältimatut arstiabi, vaktsineerimist jt terviseprogramme.
2013. aastal oli Eesti tervishoiu kogukulu 6% SKT-st, mis jääb alla EL-i keskmisele
9,6%-le. Et erakondade valimislubadused hammustavad haigekassa eelarvest suure tüki, kuid katteallikaid ei paku, rõhutas enne valimisi Praxis ja kirjutas ka Eesti Päevaleht („Parteide lubadused meditsiinivallas kulutavad olematut raha”, 12.02).
WHO on korduvalt osutanud, et tervishoiukulude osa Eesti SKT-st on Euroopa keskmisega võrreldes väike ja tervishoidu peaks peale ravikindlustusmaksu kogumise riigieelarvest veel rahastama. Praegu sõltuvad haigekassa tulud liiga palju tööturust ja elanikkond on teatavasti üldise vananemise teel. „Ainult otstarbelisest sotsiaalmaksu osast sõltumine pole pikas perspektiivis jätkusuutlik,” rõhutas WHO vanemspetsialist Tamás Evetovits möödunud nädalal Tallinnas. Ta märkis, et mujal Euroopas on tervishoiukulude osakaalu pärast majanduskriisi suurendatud ja seda on nõudnud ka avalikkus. „Tundub, et ka Eestis oleks võimalusi tervishoiu ulatuslikumaks rahastamiseks, sest tervishoid ei ole ohustanud fiskaalstabiilsust.”
WHO ei soovita suurendada eraravikindlustuse osa, kus patsiendid maksavad ise mingite raviteenuste eest. Küll aga soovitab WHO kaaluda rasva- ja magusamaksu kehtestamist (vt lugu lk 4), sest see on mitmes riigis tulemusi andnud.
Tasub tähele panna, et tervelt elatud eluea pikenemine ehk nn tervislik vananemine võib tervishoiukulude suurenemist pidurdada.
