Nobeli meditsiiniauhinna laureaadid muutsid maailma
Milline tähtsus on eile Nobeli meditsiiniauhinna võitnud teadlaste avastustel, selgitab Tartu Ülikooli rakubioloogia vanemteadur Viljar Jaks, kelle erialaks just tüvirakuuuringud.
Alfred Nobel kirjutab oma testamendis, et tema poolt väljapakutud preemia tuleb omistada inimestele, kelle poolt avastatu toob inimkonnale otsest kasu.
Nobeli meditsiinipreemia omistamine kahele rakkude programmeerimist uurivale teadlasele märgib tõika, et inimkonnal on lootus saada lähiaastatel abi mitmete selliste haiguste ravis ja ennetamises, kus põhiosa mängib rakkude enneaegne vananemine või häving üksikutes kudedes, vahenda Novaator.ee.
Milles seisneb John B. Gurdoni ja Shinya Yamanaka avastus? Erinevad koed meie organismis täidavad väga erinevaid ülesandeid ja seetõttu on ehitatud väga erinevat tüüpi rakkudest.
Protsessi, kus organismi arengu käigus rakud eristuvad üksteisest oma kuju, liikuvuse ja teiste omaduste järgi nimetatakse diferentseerumiseks. Sedamööda kuidas rakud omandavad uusi "oskusi" kaotavad nad võime jaguneda. Täielikult spetsialiseerunud ehk "diferentseerunud" rakk enam ei jagune.
Neid asendavad rakud tekivad väheeristunud tüvirakkudest, mis säilitavad jagunemise võime kogu organismi eluea vältel. Teades, et kogu organismi arenguks vajalik informatsiooni on olemas igas rakutuumas eeldas John B. Gurdon, et teatud tingimustel on iga rakk võimeline panema aluse terve organismi arengule.
1962 aastal tõestas ta oma väite elegantse eksperimendiga asetades konnakullese soolest pärit diferentseerunud raku tuuma munarakku ja pannes sellega aluse sigimisvõimelise uue konna sünniks.
Samasugust tehnoloogiat kasutasid Ian Wilmut ja Keith Campbell lammas Dolly loomiseks üle 30 aasta hiljem.
Professor Shinya Yamanaka aga astus ühe sammu edasi ja sõelus välja rakulised faktorid, mis võimaldavad iga meie keha rakku viia tagasi mittediferentseerunud olekusse. Sellistest rakkudest koosneb algne embrüo ja sellised rakud on võimelised eristuma kõigiks organismi erinevateks rakutüüpideks.
Võib julgelt öelda, et John B. Gurdon ja Shinya Yamanaka on muutnud mitte ainult meie arusaama rakkude diferentseerumisest vaid ka kogu meie mõttemaailma, mis on andnud juba esimesi tulemusi. On leitud, et juba eristunud rakud on võimelised muutuma teist tüüpi eristunud rakkudeks ilma embrüonaalset etappi läbimata. Lisaks on leitud, et ka ühe koe piires on võimalik taastada juba diferentseerunud ja vananenud rakkude võimet jaguneda, mis lubab, et aeg, mil paljud degeneratiivsed haigused saavad olema ravitavad ei ole enam kaugel.
