Et Marvi-Liina Riid Mulgi naistesadula oma töö teemaks valis, oli mitu põhjust. Juba kümmekonna aasta eest märkas ta ERMi fonde külastades seal üht toredat musta, rohkelt kirjatud seljatoega naistesadulat. See oli pärit Hallistest, tema kodukihelkonnast. “Ei mäletagi enam, kas kõige enam köitis mind toona selle eseme ilu või fakt, et Eesti talunaised sõitsid ratsa külgsadulas,” räägib ta.

Kirst lilleampliks

Enne sadula meisterdamist arutles ta, millist osa Eesti puutöö traditsioonist kaasaega tuuakse ja märkas, et väga palju valmistatakse lihtsalt ületoodavaid tarbeesemeid nagu kausid, liuad, laudnõud, puulusikad, laastkorvid või küübid. Neid esemeid valmistatakse nii hobi korras kui ettevõtlusena.

Omaette rühma moodustavad tarbeesemed, millele püütakse uut funktsiooni leida. Üsna levinud on komme, et majapidamises tarbetult seisev kirst, vanker või paat võetakse kasutusse kaasaegse aiakaunistusena, kus see siis lilleamplina vaikselt oma elulõpule läheneb. Seda kasutusviisi ei saa pahaks panna, sest eks siingi avaldub vana traditsiooniline talupoeglik maailmakäsitlus, kus ese peab töötama kuni lõpuni.

Selliseid esemeid nagu sadulaid ja rangipuid, mis on kaotanud oma algse funktsiooni, pole üks ühele kaasaega mõtet tuua. Need on esemed, mille säilinud näiteid võib enamasti leida vaid muuseumide kogudest.
Kirjatud naistesadul.

Marvi-Liina eesmärk oligi valmistada puust naistesadul ning selle kaudu teadvustada ja tutvustada üht väga omapärast osa Eesti puukäsitööst.

Seda tööd võib mõneti pidada jätkuks tema Viljandi Kultuuriakadeemias valminud bakalaureusetööle “Sõiduvaipade komplekt Eesti Vabaõhumuuseumile”, milles ta muu hulgas ka sõitude ja sõiduvahenditega seotud teemasid puudutas.

Seljatugedega sadulad

Saartel ja Mulgimaal, kus eraldi naistesadulat kasutati, oli pruudi sadul kindlasti kaunistatud. Mitmele ornamentikas kasutatavale geomeetrilisele kujundile omistati maagilist tähendust. Sellised kujundid on kindlasti silmusnelinurk, rist, kolmnurk, siksak, ruut ja romb. Mulgi sadulate põhilised kaunistuskujundid on spiraal, mis moodustab voluutornamendi sadula küljelaudadel, ja taimeaineline ornament, mis kaunistab enamasti sadula seljatuge.

“Esmalt tutvusin sadulatega läbi Muis.ee otsingusüsteemi. Seal leidus naistesadula nimetusega esemeid põhiliselt saartelt ja Mulgimaalt. Oli ligi 50 sadulat Mulgimaalt ja ainult selles piirkonnas tehti seljatoega eksemplare. Piltide järgi valisin huvitavamad sadulad välja ning seadsin sammud muuseumi poole,” räägib ta eeltöödest.

Sadula küljetükkide materjaliks otsis ta võrdse harunemiskohaga, sobiva jämedusega lehtpuud. Istmelaudadeks soovis ta võimalusel kasutada looduskõverat puud. Nendele detailidele materjali leidmisel oli esmatähtis, et puit jõuaks piisavalt kuivada. Harunemiskohaga puid otsides selgus, et kõige rohkem on selliseid, sageli ladvakahjustusest kasvanud puid, kaskede hulgas. Puidu harunemiskoha salmilisus teeb töötlemise keeruliseks, kuid sellist märga puitu on märksa lihtsam töödelda kui kuivanud puud. Samuti annab harunemiskoha puusüü muster valmis esemele niivõrd palju juurde, et see töö tasub vaeva.
Lõiketa seljatoelaud ja sadulanukk.

Marvi-Liina tunnistab, et kõige keerukam koht sadula detailide kokkuseadmisel oli tema jaoks külje- ja istmelaudade ühendamine. “Selgus, et istmelauad oleks tulnud pisut teisiti lahendada. Originaalsadulatel olid istmelauad nii põhjalikult voolitud, et esmasel mõõtmisel ja visandamisel ei suutnud ma selle detaili loogikat kohe tabada.”

Istmelaudade voolimine

Teisel muuseumikülastusel mõistis ta, et istmelauaks vajalik materjal peaks olema voolimise varuga. Selleks ajaks oli aga esimese mõõtmise järgi juba toormaterjal välja saetud. Selle tõttu tunduvad istmelauad sellel sadulal proportsioonis võib-olla pisut kitsad. Seetõttu pidi ta loobuma ka mõnest istmelaua küljele kanduvast lõikest.

“Pean tõdema, et jään oma valminud sadulaga rahule. Loodusest valitud puitmaterjal on oma kordumatu iseloomuga ja tahes-tahtmata annab ta oma iseloomust osa ka valmivasse esemesse. Juba ainuüksi see kindlustab, et kaht täpselt ühesugust eset pole võimalik teha. Kui lisada veel meistri käekiri, ongi tulemuseks selline mitmekesine ja kordumatu valik esemeid,” võtab Marvi-Liina tööprotsessi kokku.