Õnnelik Ilukuduja
Aegade jooksul on kujunenud oma lemmikud, kelle töid imetletakse ning kelle tegemistel hoitakse järjepidevalt silm peal.
Sattusin Inga kudumitele juhuslikult, võin ausalt tunnistada, et see oli armastus esimesest pilgust – nii lummavad, nii südamlikud, nii omanäolised.
Alati kui tekib igatsus millegi helge järele ning soov põgeneda ilusate asjade maailma, lähen külla Inga kudumitele.
Tema kootud esemetel on hing sees, sest enamik tema kudumeid tuleb vardalt kohe kellelegi mõeldes. Inga ei koo ammu juba vaid enda tarbeks. Pigem ikka vasakule-paremale tuttavatele-sõbrannadele. “Võtan vastu kõik soovijad, kes peavad minu loomingust lugu ja ihaldavad just minu disainitud kudumite põhjal midagi endale.
Neid, kes tulevad jutuga “ma nägin poes ilusat kampsunit, maksis väga palju, kas sa kooksid mulle odavamalt”, ma iial jutule ei võta, samuti ei koo kunagi ühtki kudumit õpetusest näpuga järge ajades. Küll aga pean väga lugu meie oma pitsmustrite varamust ning kasutan neid ohtralt, kuid omal moel,” räägib ta enda tööstiilist.
Lemmikkudumeid ei ole
Vardaid peos mäletab Inga endal juba kuueaastaselt, ent päris igapäevaseks tegevuseks sai see talle viis aastat tagasi, kui poja
ootele koju jäi. “Minu käsitöö on kudumine. Ja koon ma iga päev. See on minu elulaad ja kulgemise viis. Olen kodune ema, nüüd ka õpilane, ja kudumine on väga suur osa igast minu päevast,” lisab ta veel.
Oma loomingus lemmikkudumeid tal ei ole. Väga lihtsal põhjusel – kuna talle endale ei jäägi väga midagi kätte. “Teen mõttega endale päris tihti, kuid siis tuleb keegi tore inimene ja tahab mütsi mu peast või salli kaelast endale. Ja mina lahkelt ka loobun, mõeldes, et küll ma teen uue,” selgitab ta.
Inga jutustab, et käsitöölainele viis elu ta iseenesest: “Mu tädi kudus palju, ema ka, rääkimata vanaemast. Tahtsin teha ise midagi teistmoodi. Aga olen jäänud kindlalt kudumise lainele – see tuleb mul hästi välja ja ma naudin seda üdini. Sel sügisel seadsin sammud Haapsalu Kutsehariduskeskusesse ning alustasin seal tekstiilitöö erialal õppimist. Loodetavasti selle lõpptulemusena saan paari aasta pärast end ka käsitöömeistriks nimetada,” räägib Inga.
Igal meistril on oma lemmikmaterjalid ning lemmiktehnikad. Nii tunnistab ka Inga, et koob ainult 100% naturaalseid villaseid kooslusi: “Akrüüli minu varras ei võta – isegi mitte väikest protsenti. Puuvilla ma ei armasta samuti kududa.
Peaaegu kõik Tallinna lõngapoed on mul valiku poolest peas. Enamasti mind ka juba teatakse ja lõngapoodides aimatakse, mille järele ma tulnud olen. Ma olen selline kuduja, kes tahab vaid seda kõige paremat.
Loomulikult käin lõngapoodides ka siis, kui kodumaalt kaugemale satun. Vahel tellin netist, aga siis vaid lõnga, mida juba tunnen ja tean.”
Ilukuduja käsitööblogi
Inga blogimine sai alguse 2007. aasta oktoobris.
Kord kui ta oli kõik oma mütsid-sallid-kampsunid kargesse sügis-ilma tuulduma laotanud, tuli talle mõte need kõik ka üles pildistada. Et pilte teistega jagada, alustaski ta blogiga.
“Minu jaoks on väga oluline roll blogis fotol. On lausa patt, kui imeilus käsitöö on halvasti üles pildistatud. Ma tean, et see on väga paljudele tõsine mure. Hea pildi tarvis pole üldse nii palju vaja, kui arvatakse.
Tore ju, kui on hea varustus ja keegi, kel fotograafiast teadmisi ning nägus modell omast käest võtta. Kuid sellest veel olulisemad on valgus ja õige keskkond – naturaal-ne valgus ja taust, kus puuduvad segavad detailid. Kõige õigema võtte leidmiseks tuleb erinevat moodi katsetada, et parimat saada.
Ma soovitaksin algajail blogijail fotodega veidi rohkem vaeva näha. Küsige kelleltki nõu, kui endale üle jõu käib, sest käsitööeseme kohta ütleb üks pilt tunduvalt enam kui ükskõik mitu sõna.“
Ingale on foto pea sama oluline kui kudum ise.
Kaamera taga on suures osas tema tütar Loore. Ta on 19aastane ning õpib esimest aastat Balti Filmi-ja Meediakoolis. Blogis ongi nende koostöö vili – emalt visioon ja stiliseering, Loore valib nurgad, sätib kaadri paika ja vajutab nupule. Pilte töötleb arvutis hiljem Loore ise.
“Suvel on lihtne – kui midagi vardalt kukub, sõidame kogu perega metsa või mere äärde ja muu mõnusa olemise juures teeme ka minu kudumipildid ära, sest valgust on ju suvel pikalt ja aega ka justkui kõigil rohkem.
Muul ajal on veidi keerulisem – peab valgust passima. Võimalikuks saab see kõik tänu sellele, et mu seljataga on toetav pere,” on Inga õnnelik.
Tema kaasa Taavi on alati valmis rooli istuma, pisipoja hoiab tuju kõrgel ning tütar on tehniliselt ja vaimselt alati abiks.
Eriti lõbusaks läheb “võtteplatsil” siis, kui ka koer Fille kaasa võetakse.
Uued ideed ümbritsevast
“Inspiratsioon on kogu aeg mu ümber. Armastan aastaaegu, eriti sügist. Sügise valgus ja värvid on täiesti erakordsed minu jaoks – küpsed ja sügavad. Ma hakkan sügist juba poolest suvest ootama. Talved on samuti imelised, lausa maagilised oma puhtuses ja ilus,” jutustab Inga.
Muidugi saab inspiratsiooni ka tänaval inimeste peas mütse vaadates, kampsuneid filmides jne. Aga meie linnapildis näeb ta enamasti selliseid kudumeid, mida tahaks kohe ringi teha – et neil oleks rohkem iseloomu.
Parimaks hindab Inga Inglismaa Rowanit – nende ajakirjad ja raamatud on tema arvates kudumiskunsti täielik tipp. Samuti on nende lõngad ühed parimad.
“Püüdke kõigesse, mida teete, salvestada tükike endast. Ärge kopeerige teiste tehtut, vaid püüdke ikka ise kaasa mõelda,” lausub Inga teistele soovituseks. Ta ise on suutnud arenenda selliselt, et ei koo ega loo seda, mida soovitakse, vaid soovitakse seda, mida tema koob ja loob.
