Kui erakondade tervishoiualased valimislubadused kokku võtta ja tavalise inimese igakuisesse eelarvesse sobitada, siis võiks lubajat totakaks pidada. Sest mida arvata sõbrast või pereliikmest, kes teatab: „Kavatsen teenida vähem raha, aga kulutada rohkem!” Paraku kannavad erakondade valimislubadused üldjoones just sellist sõnumit.

Sotsiaaldemokraadid lubavad pensionäridel, õppivatel noortel ja piiratud töövõimega inimestel sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vähendada. Praxise arvutuste kohaselt tähendab see haigekassale 100 miljonit eurot vähem tulu aastas.

Samal ajal lubavad nad täiskasvanutele hambaravihüvitist 200 eurot kolme aasta peale. Haigekassale tähendab see kulu 26 miljonit eurot aastas. Seega on üksnes sotside kahe lubadusega haigekassa aastaeelarvesse virutatud 126 miljoni eurone auk. Katteallikaks ei oska nad midagi lubada.

IRL lubab, et seab sotsiaalmaksu lae kolmekordse keskmise palga tasemele. See tähendaks, et haigekassal jääb saamata aastas 34,6 miljonit eurot. Keskerakond tahab samuti täiskasvanutele anda hambaravihüvitiseks kolme aasta peale 200 eurot (kulu aastas 26 mln eurot) ja lisab, et tõstab õdede palga keskmisest palgast 1,2 korda kõrgemaks (kulu 25,4 miljonit eurot) ehk kokku teeb see vähemalt 51 miljonit eurot lisakulu. Tõsi, selle kõrvale tuuakse ka reaalne tuluallikas: nad tahavad viia haigushüvitiste maksmise kulu ehk 42 miljonit eurot aastas haigekassast töötukassa kaela. Seega tõstab Keskerakond kulu ühest taskust teise ja tegelikku lahendust pole.

Erakonnad vaatavad väiksemaid probleeme lahendades mööda suurimast, haigekassa eelarvest.

Reformierakond jääb tervishoiulubadustega mõistlikumaks. Hambaravihüvitist pakuks nad küll 100 eurot aastas, aga seda vajaduspõhiselt vaestele (kulu 12 miljonit eurot aastas), ja annaks tudengitele ravikindlustuse akadeemilise puhkuse ajaks (u 1 miljon eurot aastas), samuti lubaks nad eakatel proteesihüvitist kasutada ka hambaraviks (u 5,5 mln eurot aastas). Kokku lubab Reformierakond haigekassale lisakulusid 18,5 miljoni euro eest ja leiab kolmandikule sellest ka katteallika – haigekassa eelarvesse tooks 6,9 miljonit eurot aastas juurde sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa vähendamine.

Suurt probleemi ei näe

Üldistatult puudutavad erakondade tervishoiulubadused nelja valdkonda: räägitakse hambaravist, mängitakse sotsiaalmaksuga, soodustatakse ravimite kättesaadavust ja tegeldakse erisoodustusega. Mis selles siis halba on? See, et kõik erakonnad vaatavad väiksemaid probleeme lahendades mööda suurimast. Ravikindlustuse jätkusuutlikkuse analüüsid ütlevad, et praeguse kulutamisega jätkates ning rahvastiku vananemist ja makromajanduslikke trende arvestades on haigekassa tulude ja kulude vahe pikaajaliselt negatiivne.

Erakonnad vaatavad väiksemaid probleeme lahendades mööda haigekassa eelarvest.

Mida see lihtsalt öeldes tähendab? Seda, et praegune süsteem ei suuda kasvavaid kulusid rahastada ja tuleb otsustada, kas suudetakse tulu juurde hankida (näiteks makse tõsta) või tuleb pakutavat ravi ja teenuseid vähendada. Selle probleemi lahendamisega erakonnad ei tegele. Osalt ilmselt sellepärast, et neil polegi lahendust pakkuda, ja osalt sellepärast, et tervishoiusüsteemi tervikarendamist pole võimalik pakkida lihtsaks valimisloosungiks. Palju kergem on lubada kõigile valgeid hambaid.

Jääb mulje, et poliitikud ei kavatse Eestis elada kauem kui uue valimisperioodi lõpuni.

Kohe-raha-kätte-lubadused ei kata Eesti elanike ravivajadusi

<h5><b>Tartu ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet</b></h5><h5>Erakondade tervishoidu puudutavatest valimislubadustest jääb mulje, et poliitikud ei kavatse Eestis elada kauem kui järgmise valimisperioodi lõpuni ja kindlasti mitte veeta siin oma vanaduspõlve. Miks muidu kirjutatakse kohe-raha-kätte lubadustest, mitte sellest, kuidas neid lubadusi täita, või siis tõeliselt olulisest: kuidas üles ehitada tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi, mis oleks jätkusuutlik nii kolme-nelja aasta kui ka aastakümnete pärast.</h5><h5>Katteta lubaduste näiteks on kõigil erakondadel omamoodi pakkumised hambaravi kättesaadavuse parandamiseks, aga ükski ei ütle, kuidas neid päris kalleid lubadusi katta. Hambaravi kättesaadavuse parandamine on muidugi õige mõte ja tabab valusasse kohta igat valijat, sest hambavalu on kole ja neile, kellel enam hambaid ei ole, pakutakse suuremaid proteesitoetusi. Lubatakse perearstiabi kättesaadavuse parandamist, haiglavõrgu arendamist, ravikindlustatute ringi laienemist ja muudki, mis on täiesti mõistlikud ettepanekud.</h5><h5>Aga seejärel – või kõigis valimisprogrammides siiski eespool ja seega olulisemana – lubatakse sotsiaalmaksu vähendamist ja tööandjate tervishoiukulude erisoodustusmaksu kaotamist. Sotsiaalmaksu vähendamine on samuti väga õige mõte, aga kahjuks vastuolus lubadusega tervishoiukulusid suurendada.</h5><h5>Lubatakse rohkem arstiabi, aga ei tunnistata, et selleks peab haigekassa tulubaasi laiendama. Kehtiv tervishoiu rahastamise skeem ei taga arstiabi kättesaadavuse säilimist, rääkimata arengutest, mida valijad ootavad.</h5><h5>Kokkuvõtteks jääb tõdeda, et tervishoiu valdkonnas on erakondade vahel täielik konsensus – kõik lubavad rohkem arstiabi, aga raha võtavad hoopis vähemaks. Kes tahes koalitsiooni moodustavad, peavad siiski hakkama tegelema sellega, et „raha kätte” lubadused ei lühenda järjekordi ega paranda Eesti elanike katmata ravivajadusi kaasaegsete ravimite ja raviviiside ega inimväärika taastusravi ja hooldusravi vallas.</h5><h5>Et sellekohaseid plaane valimisprogrammidest ei leia, jääb üle loota, et uues koalitsioonileppes lubab alustav valitsus koostada tervishoiu arengukava aastaks 2030 ja tagab selle alusel tervishoiu tasakaalustatud arengu ja jätkusuutliku rahastamise mahtudes, mis on Eestile jõukohased ja mida valijad väärivad.</h5>

Lubadustest jääb mulje, et poliitikud ei kavatse Eestis elada kauem kui järgmise valimisperioodi lõpuni ja kindlasti mitte veeta siin oma vanaduspõlve. Miks muidu kirjutatakse kohe-raha-kätte-lubadustest, mitte sellest, kuidas neid täita, või siis tõeliselt olulisest: kuidas üles ehitada tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi, mis oleks jätkusuutlik.

Katteta lubaduste näiteks on kõigil pakkumised hambaravi kättesaadavuse parandamiseks, aga ükski ei ütle, kuidas neid päris kalleid lubadusi katta. Ravi kättesaadavuse parandamine on muidugi õige mõte ja tabab valusasse kohta igat valijat, sest hambavalu on kole ja neile, kellel enam hambaid ei ole, pakutakse suuremaid proteesitoetusi. Lubatakse perearstiabi kättesaadavuse parandamist, haiglavõrgu arendamist, ravikindlustatute ringi laiendamist ja muudki, mis on täiesti mõistlikud ettepanekud. Aga seejärel lubatakse sotsiaalmaksu vähendamist ja tööandjate tervishoiukulude erisoodustusmaksu kaotamist. Sotsiaalmaksu vähendamine on samuti väga õige mõte, aga kahjuks vastuolus lubadusega tervishoiukulusid suurendada. Lubatakse rohkem arstiabi, aga ei tunnistata, et selleks peab haigekassa tulubaasi laiendama. Kehtiv rahastamise skeem ei taga arstiabi kättesaadavuse säilimist, rääkimata arengutest, mida valijad ootavad.
Kes tahes koalitsiooni moodustavad, peavad siiski hakkama tegelema sellega, et raha-kätte-lubadused ei lühenda järjekordi ega paranda Eesti elanike katmata ravivajadusi kaasaegsete ravimite ja raviviiside ega inimväärika taastusravi ja hooldusravi vallas. Kuna sellekohaseid plaane valimisprogrammidest ei leia, jääb üle loota, et uues koalitsioonileppes lubab alustav valitsus koostada tervishoiu arengukava aastaks 2030 ja tagab selle alusel tervishoiu tasakaalustatud arengu ja jätkusuutliku rahastamise mahtudes, mis on Eestile jõukohased ja mida valijad väärivad.

Ekspert: esimesena torkab silma tervishoiu arengu visiooni puudumine riigis.

Eiratud probleem: vaja on vastutuskindlustust

<p>Raul Talvik</p>

Ettepanekuid on palju ja need haaravad väga suurt osa tervishoiust. Neid võiks jagada strateegilisteks ja taktikalisteks ehk tulevikku suunatuteks ja kriisiplaanideks.

Esimesena torkab silma tervishoiu arengu visiooni puudumine riigis. Ilma selleta jääbki üle tegutseda põhimõttel: kust king pigistab. Oletame, et visioon on tagada elanikkonnale maksimaalne võimalik ravi. Kohe saame aru, et haigekassa rahast osa väljaviimine varakamate kodanike huvides isikustatud ravikindlustusmaksete või kontode süsteemi loomisel vähendab teiste patsientide raviraha. Nii tuleks kaaluda, kas kontseptsioonis „raha peaks patsientidega kaasas käima” on osa personali palgatõus ja järjekordade pikenemine ning Eesti tervishoiu aluspõhimõtte solidaarsuse kaotamine tasakaalus. Strateegilisse suunda mahub veel ravi kvaliteediga tegelemine. Seda mõjutavaid faktoreid on palju, alates seadusandlusest kuni konkreetse arsti teadmisteni. Tahaks juhtida tähelepanu sellele, mis pole küll kirjas: mittesüülise vastutuskindlustuse rakendamine nii patsientidele kui ka personalile, mis oleks kvaliteedi tõusule alustoeks. Praegu on selle asemel võlaõigusseadus.
Taktikalised ettepanekud on kõik võrdsed, erinevad ainult hinna poolest. Igal ettepanekul on oma elanikegrupp, kellel see rakendub.
Suur osa ettepanekuid on suunatud n-ö teki tõmbamisele ehk raha ümberjagamisele. Seega tuleks eelistada visiooni olemasolu ja süsteemselt tegutsevaid poliitilisi ettevõtmisi.

Lubadused on suurelt jaolt tühjad

perearstide seltsi juhatuse liige dr Ruth Kalda

Kahjuks on lubadused suurelt jaolt tühjad, sest lubatakse asju, mis juba toimivad või mille arendamiseks on juba aastaid tegevused käinud. Tegelikult ootaks pigem lubadusi või ettepanekuid, mis näitavad, milliste ressurssidega näiteks kättesaadavust parandatakse (personali, rahalist jm). Kuna ise olen perearstiabi esindaja, siis loomulikult paistab mulle ebaõiglasena silma, et üldarstiabi kulutused on võrreldes eriarstiabiga kuus korda väiksemad, aga need on ka väiksemad kui ravimihüvitiste kulutused ja ajutise töövõimetuse kulutused. Seetõttu tundub mõistlik haigushüvitiste töötukassa alla viimine, mis tähendab haigekassale raviteenuste osutamiseks üsna suurt hulka lisaraha. Kui selle muutuse käigus õnnestuks suurendada perearstiabi finantseerimist, oleksin päris rahul.

Praegu räägitakse suuri sõnu näiteks sellest, kuidas perearstidele on eraldatud fond patsientide logopeedi ja psühholoogi teenusele saatmiseks, aga ei öelda, et kui see raha kõikide perearstide vahel ära jagada, on seda pisut rohkem kui 100 eurot kuus ja sellega saame saata teenusele heal juhul ühe patsiendi. Lubadus on ju hea, aga see tuleb täita ka sisuga.

Probleemide põhjusi ei lahendata

<h5><b>arstide liidu peasekretär dr Katrin Rehemaa </b></h5><h5>Erakondade programme ja valimislubadusi lugedes tundub, et poliitikute teadmised tervishoiusüsteemist on üsna pinnapealsed. Võib-olla seetõttu ei leia neist ka süsteemseid lahendusi. Keskendutakse pigem lubadustele, mida arvatakse valijatele kõige rohkem meeldivat – tasuta või vähemalt odavam hambaravi ja arstide palgatõus. Need on kahtlemata vajalikud, kuid kaugeltki mitte strateegilised otsused, mida poliitikutelt ootame. Piltlikult öeldes plaanitakse üle värvida mõned aialipid, märkamata, et aia tugipostid on ammu läbi mädanenud.</h5><h5>Eesti arstide liit korraldab homme kell 14 Mustamäe haigla saalis valimiseelse tervishoiudebati, kuhu on kutsutud kõigi riigikogusse kandideerivate erakondade esindajad. Publik on oodatud.</h5>

Erakondade programme ja valimislubadusi lugedes tundub, et poliitikute teadmised tervishoiusüsteemist on üsna pinnapealsed. Võib-olla seetõttu ei leia neist ka süsteemseid lahendusi. Keskendutakse pigem lubadustele, mida arvatakse valijatele kõige rohkem meeldivat – tasuta või vähemalt odavam hambaravi ja arstide palgatõus. Need on kahtlemata vajalikud, kuid kaugeltki mitte strateegilised otsused, mida poliitikutelt ootame. Piltlikult öeldes plaanitakse üle värvida mõned aialipid, märkamata, et aia tugipostid on ammu läbi mädanenud.

Eesti arstide liit korraldab homme kell 14 Mustamäe haigla saalis valimiseelse tervishoiudebati, kuhu on kutsutud kõigi riigikogusse kandideerivate erakondade esindajad. Publik on oodatud.

Erakondade tervishoiulubadused pilluvad raha