Alahinnata ei tasu aga ka noorematel tekkivat pearinglust, mis võib teinekord elukorraldust tõsiselt häirida.

Eelkõige on häiritud sisekõrva talitlus

Põhjuseid, miks pearinglus tekib, võib üles lugeda palju, alates vererõhuprobleemidest, sisekõrva- ja ajuhaigustest ning lõpetades ravimite kõrvaltoimete, liigse stressi ja ärevushäiretega. Enamikul juhtudest on põhjuseks siiski sisekõrva talitluse häirumine, mis tähendab, et aju saab valeteateid sisekõrvas paiknevast tasakaaluelundist.

Sisekõrvast tingitud pearinglushoo ajal on liikumine häiritud, kaasneda võivad iiveldus ja oksendamine. Sageli tekib pearinglus teatud liigutuste ajal – kuna tegu on äärmiselt ebameeldiva tundega, püüab inimene neid liigutusi vältida. Mõni atakk võib olla niivõrd häiriv, et inimene on kui jalust niidetud ja ei suuda voodistki tõusta.

Esimene haigushoog võib jääda ka viimaseks, kuid mitte alati – küllalt tihti kipub pearinglus koos kõige kaasnevaga korduma.

Sisekõrva tuleb “treenida” kaks korda päevas

Paradoksaalselt ei aita peapööritust esilekutsuvate liigutuste vältimine tervenemisele kaasa, pigem takistab loomulikku paranemist, sest peaaju kohanemine on häiritud.

Kui aidata ajul sisekõrvast tingitud pearingluse korral uue olukorraga hakkama saada, kaob aegamööda ka pearinglus.

Selle saavutamiseks soovitavad arstid sisekõrva “treenivaid” harjutusi, mida peaks tegema sihikindlalt, vähemalt kaks korda päevas. Et harjutustest kasu oleks, peaksid silmad lahti olema – esialgu on see üpris ebameeldiv. Regulaarne harjutuste tegemine ei too tulemusi päevapealt, küll aga nädalate kuni paari kuuga peaks pearinglus tunduvalt vähenema.

Harjutused on oma iseloomult lihtsad. Näiteks lamades vasemal küljel tuleb kiirelt keerata paremale küljele; voodil sirge seljaga istudes heita kiiresti selili; istudes kummardada ettepoole ja siis kiirelt pead tõsta jne.

Lühidalt – kogu liikumisravi on suunatud patsiendile ebastabiilse kehaasendi tekitamisele. Harjutuste tegemist tuleb alustada ettevaatlikult, sest esmalt on tasakaal üsnagi häiritud. Hea, kui saaks appi paluda mõne sõbra või pereliikme. Et iga haige on erinev, tasub nõu küsida spetsialistilt – konkreetseid harjutusi oskab soovitada arst või füsioterapeut.

Tingimata pöörduge arsti poole

Paranemisele aitab kaasa ka alkoholitarbimise vältimine. Alkohoolsetel jookidel on nimelt sarnane toime nagu liikumise vältimiselgi – pärsitud on organismi enda taastumisvõime.

Eeltoodu oli vaid lühike ja pealiskaudne ülevaade sisekõrvaga seotud pearinglusest. Peapööritusega – ka kergekujulisega – tasuks siiski arsti vastuvõtule minna, sest alles põhjaliku küsitluse ja läbivaatuse (vajadusel ka analüüside ja piltdiagnostika) abil saab juba konkreetsemaid soovitusi anda.

Oluline on teada, et enamasti on pearinglus healoomulise kuluga ning paranemisele aitavad kaasa nii ravimid kui spetsiaalsed sisekõrva funktsiooni “treenivad” harjutused. Seega esmapilgul lootusetu olukord võib üsna soodsalt laheneda.