Põgus põige Türgi kevadesse 3.
Millised on Türgis lemmikloomade pidamise reeglid (või kas seal sellekohaseid seadusi üldse on), seda me lähemalt ei
uurinud.
Küll aga jäi silma päris mitu omapead uitavat peni ning terve trobikond mitte just klassikalisel kodutoidul olevaid kasse.
Neist viimastest päris paljud olid end aga lausa restoranitoidule sättinud – mõni lahkemat sorti turist ikka lihapalakese laua alla poetab, kui end vastu ta säärt silida. Ning küllap jätavad kokadki õhtul midagi maitsvat köögiukse kõrvale.
Üks kassiperekond oli end sisse seadnud vanasse tugitooli, mis seisis linna peamisel kaubatänaval fotopoe ja karusnahakaupluse nurgal (mõlemad, tõsi küll, olid veel suletud – turismihooaeg pidi algama alles nädala pärast). Omapärase kassimaja kõrval seisis kassitoidukauss. Just siis, kui me mööda läksime, täitis seda üks lahke türklane, kes ei pidanud paljuks ka tooli kõrvale kükitada ja kassipoegadega paar sõna juttu puhuda.
Ka koerad ajasid rahumeeli omi asju ja keegi ei tundunud seda neile pahaks panevat. Kaks kollast peni näiteks inspekteerisid teetööde kvaliteeti. Üks suuremat sorti pontu aga magas avatud apteegiukse ees päikeselaigus, nii et rohupoodi pääsemiseks oleks tulnud temast üle astuda. Apteeker lobises tuttavaga ega lasknud end elusast tõkkepuust ukse ees põrmugi segada.
Kui me tund-poolteist hiljem sama teed pidi tagasi jalutasime, magas koer samas kohas, liigutades aeg-ajalt laisalt kõrva või käppa, kui varblased juba liiga ligidale nokkima keksisid. Apteeker luges leti taga ajalehte...
Järgneb
