Riigikontroll: perearstide nappus avaldub eriti teravalt maapiirkondades
Perearstiabi kättesaadavus on halvenenud, ooteajad pikenenud, samas ei taga süsteem kõigis piirkondades perearsti kättesaadavust. Kui perearstiabisüsteem ei toimi, toob see kaasa lisakulud ravikindlustuse eelarvele.
Riigikontroll auditeeris meditsiinieksperte kaasates perearstiabi süsteemi toimivust, hinnates, kas perearstid täidavad tervishoiusüsteemis neile pandud väravavalvuri ja ravi koordineerija rolli, ning leidis, et päris nii see ei ole.
Perearstiabi süsteemi võib pidada heaks, kui erakorralise meditsiini osakonda pöördutakse vaid erakorralistel juhtudel. Paraku selgus Riigikontrolli uuringust nelja haigla erakorralise meditsiini osakonnas, et 39% kergemate tervisehädadega (nohu, putukahammustused, erinevad valud jms) patsientidest pöördus erakorralise meditsiini osakonda põhjendamatult ning oleks pidanud abi saama oma perearstilt.
See moodustas 14% kõikidest erakorralise meditsiini osakondadesse pöördunutest. Kuigi valdavalt pöördutakse erakorralise meditsiini osakonda perearstide tööajal, tuleb lahendada nn valveperearstide küsimus, et patsient saaks perearstiabi ka õhtuti.
Auditis vaadati, kas perearstid osutavad kõiki neid teenuseid, mida nad peaksid osutama, ning kas näiteks kõrgvererõhktõvega patsiente jälgivad perearstid ise. Auditi tulemusena selgus, et üle poolte sellistest patsientidest, kes peaksid olema perearsti jälgimisel, oli suunatud kardioloogi konsultatsioonile põhjendamatult. Lisaks ei osuta mitte kõik perearstid teenuseid, mida nad peaksid õigusaktide kohaselt osutama, vaid suunavad patsiendi samu teenuseid osutava eriarsti juurde.
Riigikontroll arvutas välja, kui palju lähevad maksma patsientide põhjendamata saatmised kardioloogi vastuvõtule ning põhjendamata pöördumised erakorralise meditsiini osakondadesse. Selgus, et ainuüksi auditis analüüsitud kahe eriala (kardioloogia ja erakorraline meditsiin) mõne diagnoosi puhul ulatusid kulud pea pooleteise miljoni euroni. Pole põhjust arvata, et hinnates perearstide tööd mõne teist tüüpi haiguse ravimisel, oleksid tulemused oluliselt teistsugused.
Et vähendada patsientide põhjendamata suunamist eriarsti vastuvõtule, soovitas Riigikontroll auditi tulemusena sotsiaalministril tööle rakendada e-saatekirja ning selle põhjal hiljem ka e-konsultatsiooni süsteem, mis annaks võimaluse perearstidel eriarstidega nõu pidada, ilma et patsienti oleks vaja ilmtingimata eriarsti juurde saata. Samuti soovitas Riigikontroll luua perearstidele kohustuslik pädevuse hindamise süsteem, et tagada perearstitöö ühtlasem ja parem kvaliteet.
Riigikontroll pidas auditis vajalikuks uurida ka võimalikke põhjusi, miks perearstid ei täida seda rolli, mida ühiskond neilt ootab. Uuringud on näidanud, et perearstiabi kättesaadavus on halvenenud: üha pikemalt tuleb oodata, et perearsti juurde saada. Järjest on suurenenud nende inimeste hulk, kes on saanud vastuvõtule mitte varem kui 3.–4. päeval. Riigikontrolli auditist selgus ka, et 78 Eesti omavalitsuses on külasid, kust ei ole võimalik ühe päeva jooksul ühistranspordiga perearsti juures käia.
Lisaks sellele kimbutab nii kogu Eesti tervishoiusüsteemi kui ka perearstiabi üha süvenev personalipuudus. Isegi kui perearstina asuvad tööle kõik perearstiõppe läbinud, on meil 20 aasta pärast 60 perearsti vähem, sest selle aja jooksul jõuab pensionikka 72% praegustest perearstidest. Samal ajal väheneb küll ka rahvaarv, kuid arvestades perearstile ja -õele pandavate ülesannete mahu kasvu, pole meil edaspidi ikkagi piisavalt ei perearste ega õdesid. Selles tulenevalt soovitas Riigikontroll tagada perearstiõppe residentide arv vajalikus mahus ning lisaks rakendada ka meetmed, et tuua vastava haridusega, kuid perearstina või -õena praegu mittetöötavad inimesed sektorisse tagasi.
Kuigi perearstide nappus on üleriigiline probleem, avaldub see eriti teravalt maapiirkondades. Auditist selgus, et süsteem ei motiveeri perearste maapiirkonda tööle minema: maaperearstide sissetulek on väiksem; nad töötavad üksikpraksistes, mistõttu on neil keeruline puhkuste ja koolituste ajaks asendajat leida; nende töönädalad on pikemad ning mittearstlikule tööle kulub enam aega. Võiks arvata, et kohalikud omavalitsused toetavad oma piirkonnas töötavaid perearste, kuid audit näitas, et seesugune tugi on jäänud pigem tagasihoidlikuks.
Et hõlbustada perearstide tööd maapiirkondades, soovitas Riigikontroll luua meetmed, mis lihtsustaks maal praksise avamist (sooduslaenude või riiklike toetuste näol). Samal eesmärgil soovitas Riigikontroll analüüsida võimalusi maapiirkondade perearstinimistud ühendada, luua võimalus täiendavalt tasustada teatud piirkondadesse tööle minevaid perearste ning rakendada arstide puhkuste ja haiguste ajaks riiklik ajutise asendamise süsteem ennaktempos.
Enamik Riigikontrolli leitud probleemidest on kajastatud ka valdkondlikus arengudokumendis „Esmatasandi tervishoiu arengukava 2009–2015“. Arengukavas esitatud meetmed ühtivad suures osas Riigikontrolli soovitustega ja mitmeid neist on ministeerium rakendama asunud, kuid osa ettevalmistatud süsteemi muutvaid eelnõusid pole poliitilistel põhjustel heakskiitmiseni jõudnud. Riigikontrolli hinnangul on arengukava rakendamise peamine probleem selles, et selle elluviimine on olnud palju aeglasem kui ajakavas ette nähtud. Seetõttu ei ole mitmed 2015. aastaks seatud eesmärgid reaalselt saavutatavad ning mitmed 2010. aastaks seatud vahe-eesmärgid ei ole praeguseks ellu viidud.
Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo ütles auditi tulemusi kommenteerides: „Perearstiabi süsteemi vaevavad mitmed „haigused“, mida tuleks süsteemselt ja põhjalikult välja ravida või kontrolli all hoida, enne kui need hädad eskaleeruvad ja võivad muuta süsteemi „tervise“ pöördumatult kahjustatuks. Kui õigel ajal õigeid otsuseid ei tehta, jõuame varsti olukorda, kus perearstiabi süsteem ise vajab erakorralist abi.“
