Sõida ja säästa – reisisoovitusi Leedus kolamiseks
Igal aastal valib iga riik välja kümmekond sihtkohta, kuhu sissepääs on kampaanias osalejatele odavam ning lisaks annab punkte, mille abil võib võita mitmeid auhindu.
Eestist korraldab projekti Ettevõtlus Arendamise Sihtasutus (EAS) ning sel aastal loodetakse sealtpoolt näha tublisti rohkem huvi nii siseturismi, kui lõunanaabrite külastamiseks.
Muidugi ei ole mõtet Leetu sõites piirduda ainult Balti ringreisi kavas olevate punktidega, kuid sihi seadmisel abiks võivad näpunäited olla küll.
Euroopa keskpunkt asub Vilniuse lähedal
Vilniusest paarikümne kilomeetri kaugusel asub tornikesega tähistatud Euroopa keskpunkt, mis on leedukate endi kinnitusel ka Guinessi rekordite raamatusse kantud.
Golfiväljaku kõrval metsaserval asuv paik on ilmselt külastust väärt inimese huvidest lähtudes – kes pole viitsinud Adaveres Eesti keskpunkti tähistavat kivi patsutamas käia, ei leia midagi vapustavat ka valgest sambast Euroopa keskel.
Kuid ei või iial teada.
Ajakirjanike pressireisiga samal ajal jalutas samba ümber Šveitsist tulnud abielupaar, kes leidis koha olevat hurmava.
“Siia ei olnud väga kerge tulla, me sõitsime mitu korda valesti, ekslesime tunde ja lõpuks sattusime kuhugi metsa!” informeeris naispool.
Ühiselt kinnitasid nad, et tulek oli raskustest hoolimata vaeva väärt.
“Me arvame, et oleme ise üsna elu keskel, kuid siis tuleme siia põldude ja metsade vahele ja mõistame, et hoopis siin on Euroopa keskpunkt,” rääkis mees. “See paneb teisiti mõtlema ja tundma...”
Provotseerivale küsimusele, kas sammas keset väljakut pole ehk kuidagi lage, arvasid šveitslased vastuseks, et tegemist on absoluutselt sõbraliku sambaga, mida on lausa rõõm vaadata.
Info eesti keeles siit.
Keskpunkti koduleht.
Hingehind põllumajandust päästva ingli eest
Eestlased võivad iga kell uhkelt pajatada võimsatest vanematest ja pealikest ning tublimad suudavad mõne sõnaga meenutada ka Madisepäeva lahingut ning Lembitut.
Ka leedukatel on oma hiilguse ja viletsuse lugu ja üsna suurejooneline pealegi.
Nimelt asub Vilniusest mõnekümne kilomeetri kaugusel suurepärane paik nimega Kernave.
Siinsetel küngastel oli varem mitmeid maalinnu, mida vaenlased siis kõigest hingest maatasa üritasid teha. See nii hästi korda, et elanikud loobusid linnuste ülesehitamisest ning kolisid käepärasemasse paika küngaste kõrval, kus on siiani asula.
Leedu vanaks pealinnaks nimetatud kohas maksab ära käia ning kuninglikule vaatele kindlasti pilk peale visata – sellist avarust ja maalilisi künkaid koos jõe ja teelintidega võib vabalt mõnda aega vaadata.
Lisaks vaatele uhkeldab muistne pealinn veel eksklusiivse kunstniku olemasoluga.
Skulptor Henrikas Orakauskase ateljee tunneb jalamaid ära selle järgi, et maja ees, kõrval ja taga on hulk metallist figuure.
Maja taha peaks tulema Leedu ja võimalik, et maailma esimene ökokahur, kuid millega see tulistama hakkab, jäi esialgu selgusetuks.
Kahurist uhkemad olid nagunii kunstniku tööde väljapanekud maja ümber ja sees.
Üks neist kujutas inglit laskumas taevast põldu surutud adrale ja selle käepidemetest haaramas.
“Meie põllumajandus on nii põhjas, et aidata võib vaid kõrgem jõud,” selgitas lahke kunstnik.
Tööd on kaunid, graatsilised ja vaimukad. Ning kallid.
Info eesti keeles siit.
Kernave koduleht.
Henrikas Orakauskase tööde näiteid ja hindu.
Seikluspark Emakaru käpp
Seikluspark tähendab köisi, kuristikke ja kõrgetel puudel turnimist nii ekstreemsel kujul, et alla 10 - 11 aastaseid lapsi ei taha omanikud hästi seiklema lubada.
Kui aga reisil on kaasa pisut vanemaid teismelisi, kelle energia pika autosõidu jooksul nagunii kummalisteks tujumuutusteks võib vormuda, siis on see kahtlemata suurepärane paik.
Otepää seikluspargis käinud eestlased kinnitasid, et ei ole Eesti omast kehvem, kuid millegi poolest otseselt parem ka mitte.
Kõik rajale suundujad saavad korraliku õpetuse osaliseks ning pargi omaniku kinnitusel tuleb tõsisemaid vigastusi ette vaid väga harvadel kordadel aastas - siiski peamiselt seetõttu, et inimesed koperdavad treppidel või juhtub midagi muud.
Maaleht.ee ajakirjaniku pargis viibitud tundide jooksul toodi esmaabi saama üks neiu, kes oli kuidagi osanud oma põlve marrastada. Pärast puhastusvahendiga töötlemist lonkas ta rõõmsalt puude suunas tagasi.
Rajad on erinevate astmetega, alustada saab kergemate ja madalamatega ning julgus kasvab kiiresti.
Kes ei soovi sugugi köitel rippuda, võib istuda kohvikus, lasketiirus või kasutada kontori vaba õhuinternetti.
Info eesti keeles siit.
Lõunapoolseim linn Druskininkai
See esilagu raskelt hääldatav nimi viitab kohale, kus asub Leedu SPA-keskus - siinsest veest leiti hulgaliselt tervendavaid mineraalsoolasid juba 18. sajandil ning kohe avati ka esiemsed kuurordid.
Õhustikult meenutab väike linnake Haapsalut, muljet tugevdab veelgi laisalt läbi linna rohkete haljasalade voolav jõgi, puhtus ja vaikus.
Druskininkais soovitab Leedu turismiamet külastada kohalikku linnamuuseumi, kus on klaaside all rohkesti ajaloolisi materjale linnakese auväärse ajaloo kohta.
Inglise keelega pole selles kohas paraku palju peale hakata, kuid mõned fotod on küllalt kõnekad ilma sõnadeta: võib näha põnevaid pilte ühispäevitamistest, SPA-protseduuridest ning kui vene keel veel suus, siis kuulda ka muuseumi töötajalt ülevaadet vanade heade raviprotseduuride kohta - ikka rahu, teed ja pitsike viina.
Jõe ääres asub ka tulisoolast vett välja ajav noorendav allikas, kust ei ole soovitav juua, sest erinevate soolade kooslus olevat selleks liialt suur.
Paraku on vastik majandussurutis jätnud jälje ka sellele linnakesele ning karta on, et sel suvi jääb mitmetele turismiasutustele kehvakeseks.
Paremini elavad kämpingud ja telkimisplatsid, neidki on seal kandis palju.
Sellest lõunapoolseimast Leedu linnast ei maksa peale noorendavaid protseduure siiski ummisjalu minema tormata, just seal lähedal asub suurel maa alal park (Grutas park), kuhu on kokku kuhjatud sovjeediaja sümboleid - kujusid ja loosungeid.Info eesti keeles siit.
Palanga kellamuuseum: lõhnakellad, veekellad, liivakellad...
Palanga ja Klaipeda on ühed vähestest Leedu linnadest, mida paljud eestlased teavad ja põhjusega - tegemist ühtede parimate mereäärsete suvituskohtadega seal maal.
Kuna arvata võib, et eestlasi läheb ka tänavu sinna kanti seiklema, siis soovitavad leedukad ühtlasi läbi astuda ka Palanga kellademuuseumist, kus keldrist pööningni võib näha eri asjastute kellasid ning ka selliseid ajanäitajaid, millel pole vaja vedrusid, seiereid ega mehhanismi.
Saab teada, et on olemas lõhnakelli, veekelli, päiksekelli, nöörkelli ja taevas teab veel, mis ajamõõtjaid.
Kellamuuseumi väljapanekute kirjeldused ja saalitöötajad ise on peamiselt leedu- ja venekeelsed, kuid soovi korral saab ette tellida ka inglise keelse giidi ning organiseerida väikses töötoas lastele isikliku kella tegemise.
Samuti on võimalus, et keegi lahketest muuseumitädidest näitab gloobusest, elektripirnist ja kummipallist nutikalt kokku monteeritud seadmel, kuidas päevast saab öö ning kuidas töötab päikesekell.
Kellamuuseumisse ei peaks minema väga väsinult ja siis, kui aega on väga vähe - küll aga on see hea koht aja viitmiseks siis, kui rannailm on võtnud vaba päeva või on nahk juba lootusetult kõrbenud.
Suve lõpuni jääb üles ka erinevate vanade helikandjate näitus ning seal on peale "Kevade" filmist tuntud vändaga grammofoni veelgi vanemaid eksponaate.
Infot eesti keeles siit.
Jaapani aed, mis pürib suurimaks
Euroopa suurimaks Jaapani aiaks pürgiv projekt pakub praeguses staadiumis huvi neile aiasõpradele, kes tahavad teada, kuidas suuri puid metsast aeda istutada, kive ojasängiks veeretada ja sea kõike nii, et midagi lootusetult vussi ei ajaks.
Palanga lähedal nimelt toimetavad leedulasest ettevõtja vedamisel viis jaapanlast, kes vaeva põlgamata Leedu lagedat välja harmooniliseks aiaks kujundavad.
Maaleht.ee pikem aialugu siit.
Käsitööait nobenäppudele
See koht meenutab natuke Jäneda Musta Täku talli, mille pööningul tublid külanaised kõiksugu käsitööd vuhivad teha.
Ka siin käivad koos punujad, maalijad, nikerdajad, heegeldajad ja teised kösitöökunsti austajad. Korraldatakse seinare ja töötubasid ning erinevaid näitusi.
Kompleks laieneb suure kiirusega ning pakub käsitööhuvilistele kaheldamatult huvi.
Hea on see, et nii kaua, kui põnevil täiskasvanud suurepäraseid heintest tehtud kujukesi uurivad, saavad lapsed väljas olevatel suurematel objektidel rahus ronida.
Kui on palav päev, siis saab jahedatesse ruumidesse põgeneda päikesepõletuse eest ning veeta kaunis pika aja kohalike meistrite töid uudistades, mis on paljuski teist laadi ja stiili, kui meie enda rahvuslik käsitöö - mitmed tööd on tehtud näiteks heinast.
Rohkem infot siit.
Toit olevat kalliks läinud
Toidukaupade hinnad suuremates marketites on samal tasemel Eesti hindadega, isegi pisut odavamad. Maal ringi sõites võis märgata, et väiksemate söögikohtade hinnad jäävad Eesti omadele pigem alla - roogade hinnad algasid 16st kroonist ning talustiilis palksöögimaja peeneim seapraad maksis natuke üle 100 krooni.
Toop elusa õlle eripruuli maksis külakõrtsis 20 krooni ning oli õlledest kõige kallim. Turistierina müüdi sama märjukest ka peenes pudelis kaasa - siis maksis sama kogus juba 40 krooni.
Kallimalt saab alati.
Telkimine ja ööbimine
Leedus on palju jõgesid ja pisemaid järvesilmi, kuid leidub ohtralt ka telkimisvõimalusi kämpingutes. Kuna turistidevool on tunduvalt hõrenenud, siis peaks olema võimalik kõikjal hinna üle läbi rääkida.
