Täiuslikkusest tulvil Türgi 2.
Algus 22. aprilli Maalehes
Kell viis läks väljas valgeks. Ja siis katkes kannatus.
Tõmbasime paksud kardinad eest ja tormasime rõdule. Ning oh imet! Vasakule olid ööga kasvanud mäed ja paremal paistis meri.
See oli vapustav vaatepilt, mis ei unune kunagi, esimene suurem mälestus Türgist. Oleme mõlemad sellist tüüpi, kellele meeldivad mäed, looklevad teed nende vahel, kiviklibustes jõesängides nirisevad jõekesed. Ja nüüd olime me selle keskel!
Türgi köögi eripärad
Esimene hommikusöök kujunes suureks õgimiseks. Olime eelmise päeva sisuliselt söömata olnud, vaid koduse hommikueinega. Lennukitoitu me ei söönud ning kui õhtul hotelli jõudsime, oli köök juba suletud.
Tegelikult võiks söömisest ja toidust isegi pikemalt rääkida. Me ei söönud mitte ainult esimesel hommikul end ogaraks, vaid see jätkus veel paar päeva. Kõike oli ju piiramatult ja kõik tuli ära proovida.
Ning nii me siis sõime, lõhkemiseni. Hommikul, lõuna ajal, õhtul. Iga sellise korra järel käis peast läbi, et kui nii jätkub, siis oleme koju jõudes tõsiselt kilosid kogunud.
Etteruttavalt võib öelda, et nädala pärast kodus kaaludes oli hoopis paar kilo vähemaks jäänud. Et mis värk siis? Ja nüüd peakski vaatama, mida me siis sõime.
Nagu keegi kuskil reisikirjelduses ütles, nii see oligi – igal söögikorral oli palju kandikuid, millel kurgid, tomatid, oliivid. Järgmisel korral täiesti teistmoodi – kandikud, kus olid oliivid, kurgid, tomatid. Ja salatid, mis nendest teha andis.
Seega pole ime, et sõime kõhud punni, kuid kaalus see ei avaldunud.
Organism toimib sealses kliimas hoopis teistmoodi. Ta põletab seda, mida tarbid, palju efektiivsemalt ja nii, et sa ei saa arugi. Isegi higistama ei aja nii hirmsasti kui siinse suvepäikese käes. Aga ometi on suurem osa energiast põletatud. Kuidas, ei tea.
Türgi toidud on suhteliselt tervislikud. Peamiselt köögiviljad ja nendest tehtud toidud, sekka palju puuvilju ja muud värsket.
Eripärased on Türgi magusad koogid – niivõrd imalad, et ega neid palju süüa ei taha. Kõikvõimalikud mee sees ligunevad pätsikesed ja koogikesed. Aga kui soovid magusalaksu, siis ideaalne suutäis.
Lihaga olevat Türgi lõunarannikul suhteliselt keeruline. Kanaliha on küll rikkalikult ning seda oli ka eri toidukordadel näha.
Kana valmistavad türklased muide väga hästi, maitsvalt ja maitseainetega rikastatult ning liha on alati nii pehme.
Liha on meeletult kallis
Kala on suhteliselt vähe, sest Vahemeri on soolane ja ega kalad – nagu inimesedki – seal väga ujuda ei taha. Seega püütakse kala rohkem põhja pool, Musta mere rannikul. Pealegi on kala toimetamine lõunasse hotellidele kulukas.
Sea- ja loomaliha on Türgis meeletult kallis, sellepärast ei kohta seda ka hotellide suurtes Rootsi laudades. Muidugi on Türgi köögi hitiks lambaliha, kuid seda me ausalt öeldes ei maitsenudki.
Küll aga võrreldamatu maitsega kitsejuustu, sellest ei saanud mul isegi viimastel kohapealsetel tundidel küllalt.
Seega võib aru saada, miks ei olnud näha ka kogukaid kohalikke türklasi.
Mis viga sale püsida, kui päevast päeva järad tomatit-kurki, päike paistab lagipähe ja põletab organismist viimasegi rasva.
Ning kui lisada veel suitsupopsutamine, mida teeb küll vist peaaegu iga Türgi mees järjepidevalt, siis on selge, et tulemuseks saabki olla ainult pruunistunud nahaga vintske lihakeha, pealegi suitsutatud, seega kauem püsiv.
Järgneb
