Mina igatahes ei saanud aru, kuidas on võimalik aduda, millisest vahest nüüd peaks selle lõngaotsa läbi panema või kuidas võtta järgmine värv. See oli supertase! Eks nad ole muidugi aastaid treeninud ka, aga ikkagi.

Giidi sõnul minevalt ühe 2 x 3 m vaiba tegemiseks ühel töötajal umbes kolm kuud. Palka saavad nad siis, kui vaip valmis ja müüdud. Vaibakuduja teenistus olevat Türgis muide keskmisest kõrgem, paljud saavat isegi 15 000–20 000 krooni kätte (keskmine palk vaesemates piirkondades on umbes 5000 krooni). Aga see sõltuvat paljuski ka sellest, kui tihedalt nad viitsivad töötada.

Kaunid ja kallid

Vaibakuduja tööpäev näeb välja selline, et tund töötatakse ja siis tund puhatakse ja nii tehakse kuni 12tunnised tsüklid. Puhkust on vahepeal vaja seetõttu, et selg väsib ühes asendis istumisest ära. Päeva lõpus viiakse üks vahetus bussiga minema ja öine vahetus tuleb peale. Igal naisel on oma kangastelg. Kui punumistöö tehtud, lõigatakse suurte kääridega vaip täpselt nii paksuks kui soovitakse.

See on tõeliselt raske töö, mida peab austama. Öeldagu pealegi, et masinatega saaks palju kiiremini – käsitsi tehtud vaibad on hoopis teistsugused. Need on pehmed, mugavad, armsad ja südamlikud. Masinaga seda südamlikkust juba vaiba sisse ei pane. Nendel kõndida oli tõeline luksus, nende peal on mugav ja hea istuda ning sellisel vaibal magama jäädes tuleb kindlasti hea uni.

Muidugi järgnes vaibategemise tutvustamisele ka müügitiir. Meid viidi hoonesse, kus oli 75 vaipadega täidetud tuba. Nn näituseruumis tehti kõigepealt esitlus. See, mis välja toodi, oli ahhetama panev. Üliilusate vaipade kuhi põrandal muudkui kasvas. Nende peal sai kõndida, neid sai katsuda ja silitada. Osad vaibad muutsid värvi, osad olid kahepoolsed, vaipu oli nii puuvillast kui ka siidist.

Nutt tuli aga kurku siis, kui jõuti hindadeni. Keskmine 2 x 3 m suurune vaip maksis meie rahas vähemalt 20 000 kr. Ei taha üldse mainida, mitu riigikogulase palka läheb toasuuruse vaiba tarbeks. Lahkusime emotsioonide tulvas, kuid nukrana, et siit suurepärast mälestust kaasa ei saanud võtta.

Järgmise päeva kavatsesime basseini ääres vedeleda ja päevitada, kuid ilm keeras sombuseks. Seetõttu läksime hulkuma eemal paistvatesse mägedesse. Türgi mäed on suuresti kiviklibused kaljurahnud, kuid erinevalt Aafrika põhjaosas olevatest mägedest, kus need on pruunid ja suuresti ilma taimkatteta, on Väike-Aasia mäed vägagi rikkaliku floora ja faunaga.

Türgi mäed on kaljused ja paljude lõhedega, kus voolavad jõed, aga nad on ka liigirikkad ja rohelised. Vahemere-äärseid mägesid katab peamiselt männimets, puud on seal võimsad ja kuninglikud. Esmapilgul tundub, et elustik on mägedel suhteliselt kidur, kuid kui liigutada mõnd kivi või piiluda sisse koobastikku, siis alles saab näha, kui palju erinevaid tegelasi ringi liikumas on.

Ega me eriti kaugele-kõrgele suutnudki ronida, ehk umbes 800 meetri peale, sest rahnud muutusid üha suuremaks ja edasipääs võimatumaks. Aga päev oli päästetud ja uued kogemused pagasis.

Uuele päevale läksime vastu veel ühe ekskursiooniga, mille seekord ostsime tänavalt kohalikust büroost. Neid büroosid on sadu. Hinnad on neil suhteliselt ühtlased, aga kui maad uurida, siis on võimalik rahaliselt võita küll. Iseasi, kas siis teenus kõige kvaliteetsem saab.

Mõistlik on vaadata, kas bürool on olemas Türgi turismiministeeriumi litsents, siis on kindel, et ei saa petta. Odavus aga, võrreldes Eesti firma käest ostetud ja kohapealt soetatud sõitu, on täiesti olemas. Kekova ja Myra reisile iidses Lüükia maakonnas sai Eesti turismifirma kaudu
50 dollariga, kohapealsetelt aga 30 dollari eest. Väike kauplemine käib muidugi asja juurde.

Retk Päikese Maale

Meeldetuletuseks veel, et kuna Türgi lõunaosas olev Vahemere piirkond on suuresti üles ehitatud Vene turistile mõeldes, siis on ka ekskursioonid üldjuhul vene keeles. On ka üksikuid ingliskeelseid, kuid et kohalikud giidid on spetsialiseerunud vene keelele, suudavad nad selles keeles siiski rohkem infot edasi anda.

Meile sattus giidiks supertore naisterahvas, kes oligi pärit Venemaalt, kuid juba tosin aastat Türgis turismitööd teinud.

Lüükia oN iidne piirkond Türgi lõunarannikul. Algselt oli see ala muistsete linnade föderatsioon, hiljem Rooma impee­riumi provints. Giid näitas meile bussiaknast ka Olümpose mäge ehk Türgi varianti jumalate elupaigast. Lüükias austati jumalatest kõige rohkem Apollot ja Artemist.

Järgneb