Ürgmetsade ja -jõgede keskel
Carauari asub keset rohelist eimiskit. Siin, 5° ekvaatorist allpool, ei ole Amazonase ürgmetsal lennukiaknast vaadates ei algust ega lõppu. Ainus, mis ühetoonilises roheluses vaheldust pakub, on majesteetlik jõgi.
Ei, see pole jõgede kuningas Amazonas, vaid kõigest Jeruá.
Jõgi elab
Kunagi asus ka Carauari Jeruá kõrgel kaldal. Praegu kannab veekogu, mille ääres linn asub, Carauari järve nime.
See on Jeruále tüüpiline. Jeruá kujundab oma sängi, nagu talle meeldib. Amazonases ei ole ainult ürgmets, vaid on ka ürgjõed. Täna voolavad nad siin, järgmisel aastal on jõekäärust saanud ummiksopp.
Carauari piirkond laiub rohkem kui 25 000 km². Teoreetiliselt tuleb siin iga ruutkilomeetri kohta üks elanik, aga 4/5 inimesest elab Carauari linnas. Selle tohutu maa-ala peale tuleb umbes 600 autot. Autoga on siin vähe peale hakata. Teid ei ole.
Maismaad pidi ei ole Carauaril teiste Brasiilia linnadega mingit ühendust. Kes siia tulla tahab, peab kasutama laeva või Aerotaxi 18kohalist lennukit, mis käib kaks korda nädalas.
Suuremale osale rahvast on jõetee taskukohasem. Ülesvoolu sõites tuleb jõeteed mööda kohale jõudmiseks umbes nädalaga arvestada, allavoolu läheb kiiremini.
Need, kes Carauari tolmu jalgadelt raputavad, sõidavad allajõge. Miks nad peaksid Carauarisse jääma?
Jefferson, keda kutsutakse Jefinhoks, on abiturient ja unistab arheoloogiaõpinguist. Tõenäolisem on aga, et ta kolib Manausesse ja õpib arvutispetsialistiks. Millestki peab ju elama, seda enam kui tuleb oma endist elukaaslast ja väikest tütart toetada. Jefinho oli sellal 14 ja tüdruk 15. Aga see pole siin midagi erilist. Midagi erilist oleks, kui noormehel veel 18aastaselt kellegagi last poleks.
Valimislaul tänavail
Jefinho suudab toetust maksta umbes 50 reaali kuus (1 reaal on võrdne 5.95 Eesti krooniga). Raha teenib ta oma bändiga. Laupäeva õhtul linnaväljaku baari ees tantsuks mängimine tähendab 45reaalist sissetulekut - kolme peale. Tulusam on valimislaulude kirjutamine linnavolikogu kandidaatidele.
Naerdes jutustab Jefinho loo läinudsügisestest valimistest. Ta oli üle tee poes 600 reaali võlgu - valjuhääldi eest. Poe omanik tuli pahandama - kuidas sa võid linnapeale valimislaulu kirjutada, kui mina olen vastaskandidaadi poolt. Mõtle järele, sul on minu juures võlg... Jefinho rääkis sellest kõnelusest linnapeale - ning järgmisel päeval oli võlg makstud. Millisest kassast, seda Jefinho ei küsinud.
Valimiste eel oli Carauari muusikapõrgu. Kõigil linnavolikogu kandidaaditel oli vähemalt üks valimislaul, kõigil oli üüritud auto, mis täisvõimsusel muusikat mängides linnas ringi tuuritas. Jefinho valimislauluklientide hulgas oli ka deni indiaanlane Saravi, Morada Nova külavanem. Aga selles, et Jefinho temale laulud tasuta kirjutas, on süüdi Walter Sass. Sellest ajast peale, kui Walter Jefinho kord indiaanikülla kaasa võttis, elab osa noormehe hingest deni hõimu juures.
Kes on Walter Sass?
Kui Saksamaalt pärit luteri kiriku misjonär Walter Sass oma paadi mootori käima paneb, pöörab ta paadi nina Carauarist ülesvoolu, kuhu suuremal osal inimestest asja ei ole.
Kolm päeva ja kaks ööd sõidab ta mööda üha harvemaks muutuvatest küladest ja lugematuist liivaseljakuist, kus lebavad leeguanid, tukuvad lehmad ja valmivad arbuusid, häirib roosade delfiinide, veekilpkonnade ja krokodillide rahu. Carauarist deni hõimu maadeni Xerõni jõe ääres on 500 kilomeetrit.
Kui ta parajasti oma indiaanlaste juures ei ole, on tema hibiskusepõõsaisse uppuv maja indiaanlaste peakorter Carauaris. Nad tulevad peredega, et käia arsti juures või võtta pangast raha ja teha terve sugukonna jaoks sisseoste.
Nad kinnitavad oma rippmati otsad karabiinhaakidesse, mida maja seina üleääred täis on, ja elavad Walteri juures samamoodi, nagu tema nende juures elab - jagades ja külalislahkust nautides. Walter ei koli enam kunagi Saksamaale tagasi, ka pensionieas mitte. Tema kodu on siin, Carauaris, tema sõbrad on siin: indiaanlased ja kohvikupidajad, õpetajad ja mootorpaadijuhid, noored, keda ta on innustanud õppima ja oma unistusi järgima.
Nende elu ja tants
Kui laupäeva õhtul pimedus linnaväljaku oma valdusse on haaranud, avab uksed baar, kus Jefinho oma bändiga mängib.
Siin võib tundide kaupa istuda, ilma et igavaks läheks, ja vaadata Carauari noorust, kes mööda jalutab. Brasiilia on kehakultuse maa. Carauari ei ole Rio, aga silmarõõmu on siingi palju. Riideid ei kanta mitte keha varjamiseks, vaid selle esiletoomiseks.
Võib ka tantsida, aga brasiillaste keskel liigub keskmine eurooplane nagu tantsukaru. Baari tänavale avatud uste ees tantsivad paarid tuiskavad ja keerlevad, visklevad ja hõõruvad end teineteise vastu. See ei ole sõu turistide jaoks, see on nende elu ja tants.
Paaride vahel hõljub üksik naine kulunud ööliblika värvides. Ta on vanem kui teised tantsijad. Teel leti äärde napsab üks või teine noormees ta endale partneriks, keerutab temaga mõne ringi ja jätab ta maha. Suletud silmi silitab naine oma kõhtu, mida just puudutas nooruki keha, ja kõigutab end edasi muusika rütmis, üksi, näol unistuste õietolm.