Vaatame üle vihmaveesüsteemid
Maja külge kinnituv vihmaveesüsteem koosneb räästasse paigaldatud horisontaalrennidest ja nn allatulekust – torudest-põlvedest. Allatulekud peaks tavaoludes paiknema võrdsete vahedega. Sileda ja lihtsama katuse puhul on soovituslik teha üks allajooks 100 m² kohta, keerukama geomeetria (kelpkatused, hulgaliselt väljaehitusi) korral tihedamalt. Väga veerohketes sõlmedes (nn neelukohad) tuleks kasutada lehtreid ja kindlasti on soovitatav teha samasse kohta ka allajooks. Vihmaveesüsteeme on nii ümaraid kui ka kandilisi. Tehniliselt nende kahe vahel erinevusi ei ole.
Sõltuvalt puude hulgast hoone läheduses koguvad rennid üsnagi kiirelt lehti täis. Seetõttu oleks esimene soovitus heita regulaarselt pilk rennidesse ja vajadusel sealt praht eemaldada.
Valdavalt toodetakse renne-torusid 0,5–0,6 mm paksusest tsingitud terasplekist. Mida paksem materjal, seda vormipüsivamad on tooted. Õhemast materjalist renni puhul on oht, et see lumekoormuse all välja venib. Seda ei tohiks siiski juhtuda, kui rennikinnitid on paigaldatud tootja juhendite kohaselt – 0,5mm materjalist rennile tuleks rennikonksud paigaldada 80cm sammuga; 0,6mm materjalile piisab meetrisest sammust.
Vihmaveesüsteemi materjal peab olema korrosiooni eest kaitstud nii renni seest kui väljast. Eesti turul pakutakse nii vastupidava värv- kui ka PVC-kattega kaetud vihmaveesüsteeme.
Enamiku Eesti tootjate vihmaveesüsteemide kohalepanek nõuab hea tulemuse saamiseks omajagu paigaldusnippide valdamist, kuigi lausa raketiteadus plekkide paigaldamine küll ei ole.