Vana Maailma naba imetlemas 6.
Algus 25. veebruari Maalehes
Tuledesäras Kapitoolium, Caracalla termid, Vatikan, Tiber ja sillad, Colosseum, foorumid…
Giid Ulve ütleb: “Itaalias, eriti Roomas, on kõik liiga ilus, liiga suur või liiga väärika ajalooga.” Ja see “liiga” hakkab tõesti kohale jõudma. Me oleme vana maailma südames. Paigus, kust keisrid valitsesid tõelist suurriiki. Me oleme Igaveses Linnas.
Kitsad uksed ja järsud trepid
Hotellikene, kus peatume, on keskpärane. Olles reisipaunaga ukseavas kinni, meenub lugu Riiast umbes 20 aastat tagasi. Olime meeskooriga kontsertreisil ja astusime sisse restorani Kavkaz.
Kahe poolega uksel, millel laiust kokku umbes 80 cm, oli avatud vaid üks pool. Väikest kasvu šveitser, tõeline džigitt, kaaluga umbes 46 kg, käis sisse-välja, nii et vaid vuntsid puudutasid piitasid. Meie bassirühma üheksa meest kaalusid aga kokku kõvasti üle tonni.
Noh, sisse me sealt end surusime, aga pärast sööki-jooki käratas üks kogukam meist vene keeles lause, mis tõlkes võiks kõlada: “Džigitt, tee uks lahti! Mitu korda ma pean läbi luhvtakna kõrtsis käima!”
Vaat nüüd on Rooma hotellis Santa Prassede sama lugu. Kohe kitsa ukse taga on järsk trepp, 20 astet, et elukorrusele jõuda.
Jõuan. Siis päästan ukseavast reisikaaslase Annika ja tema kohvri ning seejärel avan ukse teise poole. Hommikuks on jälle pool ust riivis. Personal on ilmselt piisavalt sale.
Hotelli vastas on silmatorkamatu välimusega väike kirik, samuti Santa Prassede. Uksel istub kirevais mustlasriideis kerjusnaine. Peab märkima, et sedasorti roomlasi kohtame pea kõikjal, enamasti turismiobjektide sissepääsude ees. Tihti on need “madonnad lapsega”.
Väidetavalt on Itaalia allilmas ilma tegemas rumeenlased ja albaanlased. Kerjamine on nende kergeim ja nähtavaim rahateenimisviis. Aga nende käes on ka prostitutsioon, vargused, röövid, väljapressimised. Isegi vägistamisjuhtumid on valdavalt läinud rumeenlaste kraesse.
See viimane on Itaalia katoliiklikus ühiskonnas väga ränk kuritegu. Eks mujalgi, kuid Itaalias tuleb karabinjeeridel oma ihuga kaitsta süüdimõistetud vägistajat rahvahulkade viha eest, et pikaajaline vangistus ei asenduks omakohtuga, kus karistuseks surmanuhtlus ohvri lõhkirebimise läbi teel kohtumajast vanglaautosse.
Õhtul ei juhtu muud, kui et külastan kiriku kõrval birreria’t, kus saab hõreda lõuahabemega hiinlase käest 6 euro eest pool liitrit head jahedat õlut. Õllekas on oma 40 istekohta, neist pooled keset saali laiutava pika laua ääres. Seal istub kärarikas seltskond mehi-naisi, kelle motojakid ja kiivrid on laua ühes otsas hunnikus. Juuakse õlut ja veini.
Uus kõrts tuleb algul sisse sööta ja joota
Leian koha ühes seinaäärses tühjas lauas. Rüüpan õlut ja jälgin huviga ümbrust.
Itaallastel on kombeks õhtuti seltskonnaga väljas söömas käia, vahel kodust mitmekümne kilomeetri kaugusel. Kui koht meeldib, tullakse tagasi. Ja jäädaksegi selle kõrtsi kundeks.
Uutel tegijatel on aga üsna raske end sisse töötada. Kõrtsi, kus enne juba keegi ei istu, ei tule ka kedagi. Nii tuleb algul tuttavaid õhtuti kõrtsilisteks paluda ja neile välja teha.
Ega ma pikalt istu. Napp pool tundi ehk. Siis surun end jälle hotelli ühest uksepoolest sisse ja norskan täiest torust hommikuni. Seejärel löön öise vereimemise karistuseks maha pool tosinat Tiberis sündinud sääske ja tõttan alla hommikueinele.
Väiksevõitu söögitoas tunnen end kui elevant portselaniäris. Rahvast palju, kõigil tassid- taldrikud käes. Saan paar kuklit, paar klimpi kõva võid, toobi kohvi ja teise mahla. Siis aga tuleb pikk ja huvitav päev Rooma botaanikaaias ja linna peal.
Botaanikaaed võlub vägeva bambusesaluga. Rohkesti on veinipudelijämedusi ja 8–10 meetri kõrguseid taimi, vähematest rääkimata. Vaid panda on puudu. Edasi läbime rikkaliku kollektsiooniga lehtpuude-põõsaste osakonna ja siis tulevad minu lemmikud — okaspuud.
Tatsan ringi ja pildistan kõiki neid imesid siit ja sealt. Montezuma mänd õitseb nii kaunilt, et vaatan praegugi lähivõtet kui kaunist lillepostkaarti.
Kes suudaks kõike seda kirjeldada! Siin peab ise kohal olema, avama oma hinge loodusele ja armastama neid puid-põõsaid kui kalleid ligimesi. Siis armastavad nemad sindki. Ja kui sul on aega kuulata, mida räägib loodus sulle, tuled sa sealt inimeste hulka rikkamana, targemana ja imelise tundega hinges. Arvan, et midagi sarnast kogevad ka tõsiusklikud kirikus.
Botaanikaaiast hingekosutust saanuna suundun linnaekskursioonile. Jalgsi. Suur linn on puupüsti rahvast täis, eriti torkab silma teismeliste itaallaste gruppide rohkus. Mõni ime — noored on ju eriti energilised ja lärmakad. Ka jaapanlasi on tuhandete viisi, kuid nemad on võrratult vaiksemad. Ilmselt on paljude teistegi maade turiste, aga need nii selgelt ei eristu.
Järgneb
