Olen maast umbes 60 meetrit kõrgemal. All paistab imeuhke kiviparkett, millel liigub sadu tibatillukesi inimesi. Vaadates üles... Mõtlen veel kord 320 astmele ja hakkan minema. Treppidest üles.

Jalgsi jumalale ligemale ei saa

Algul pole viga. Keerdtrepp, siis kaldtee, siis tavaline trepp, siis jälle keerdtrepp. Ähin juba kõvasti ja tõmban sviitri seljast. Kui umbes 200 astet ronitud, on seinas pisike aknaorv, milles mahub kahekaupa istuma. Lõõtsutan seal paar minutit.

Ronin edasi. Trepp keerab kaldu paremale, nii et püsti käima ei mahu. Tuleb tasakaalu huvides käega paremalt tuge otsida. Saan aru, et olen kupli kallaku peal. See annab lootust, et peagi...

Finaaliks on kümmekond meetrit umbes meetrise läbimõõduga kivist püsttoru, mille sees keerdtrepp ja käsipuu asemel rippuv köis. Tunnen end kui kuul vintrauaga püssis. Isegi kass ei mahuks minust mööda. Ei edasi ega tagasi. Ponnistuse peatset lõppu aimates murran higiojade voolates edasi ja jõuangi Püha Peetruse basiilika kuplile, kus asub umbes 10meetrise läbimõõduga ringterrass.

Astun sammaste vahelt välja ja vaimustun. Vaated Roomale on hingematvalt võimsad. Mõnus tuuleõhk kuivatab kulmusid, fotokas klõpsub ja nendin mõtteis: “Jalgsi jumalale ligemale ei saa.”

Kiriku kogukõrgus on 141 meetrit, vaateplatvorm on umbes 120 m peal.

Minu juurde astub mustas ülikonnas punase lipsuga tugeva kehaehitusega noormees ja küsib, kuidas ma ennast tunnen. Naeratan ja annan mõista, et peale märja otsmiku ja selja pole mul häda midagi.

Teen veel tiiru terrassil ja algabki tagasitee teisest torust alla­poole. Kõik kordub vastupidises järjekorras, kuni olen sapsude värisedes jälle lifti ukse juures.

Sõidan alla ja vaatan nüüd kiriku põrandalt üles kupli poole. Minu mõistus keeldub aru saamast, kuidas niisugune rajatis üldse valmida sai. See oleks kaasajalgi ehituskunsti suursaavutus. Aga siis? Jääb üle arvata, et jumal soosis ja soovitas.

Väljun Peetruse platsile ja kujutan ette, kuidas sajad tuhanded inimesed kuulavad paavsti sõnumit “Urbi et Orbi!” Jalutan ikka veel värisevi jalu platsi teise serva, mis pole enam Vatikan, vaid lihtsalt Rooma ja võtan istet ühe hoone seinast välja eenduva samba jalamil.

Villa Torlonia uhke aed

Minu ees on tänavakiosk. Külmutusseadmed on maha tekitanud meetrise läbimõõduga kondensveelombi, milles supleb ilmse mõnuga üks Rooma varblane. Minagi unistan dušist. Ostan suure pudeli Peroni ja tunnen, kuidas vedelik täidab mu tühjakshigistatud ihurakud.

Peagi hakkab ümbruskonnas näha olema tuttavaid. Meie reisiseltskond koguneb pisitasa, et kokkulepitud ajal jätkata linnaekskurssi.

Reisikava viimane vaatamisväärsus kannab nime Villa Torlonia. Uhke aed.

Leian siit õitsva nulu. Nimesilti all pole, kuid isaskäbid olid jõhvika kasvu ja pohla värvi. Imeilus.

Mis veel? Õhtul saan oma duši, joon birreria’s veel ühe õlle ja magan hommikuni õiglase und.

Hommikul on ärasõit. Koju. Kingad ei mahu jalga. Paterdan veel lumelörtsises Helsingiski sandaalides.

Tuletan meelde Ostap Benderit, keda parafraseerides tuleb minu suust kurblik tõdemus: “Ei! See siin pole Sorrento!”

Lõpp