Vietnamis hmongide juures
Vietnami pealinn Hanoi on kahtlemata tore linn. Tänavatel kihutab ringi enam kui kolm miljonit suuremat ja väiksemat mootoriga kaherattalist ning vanalinnas leidub võõramaalaste seas ülimalt populaarseid tänavanurga õllekaid, kus klaas õlut maksab 2000 dongi (alla 2 krooni).
Segamini majutusasutuste ja poekestega paikneb kitsaste, osaliselt kauni prantsusepärase koloniaalarhitektuuriga tänavate ääres tohutu hulk reisibürookesi, kes lahkesti kohalikke ringsõite pakuvad. Nende seas on üks menukamaid 3 päeva ja 2 ööd kestev matk Hiina piiri äärsesse piirkonda, mis asub pealinnast mitusada kilomeetrit loodes.
Reiside hinnad on nii hämmastavalt odavad, et ilmselt läheks täiesti omal käel sama matka läbi tegemine isegi kallimaks! Tänu kohalikule teejuhile puudub igasugune vajadus kaardi järele - ja kes teab, kas kõiki neid mägiradu kaardilt leiakski.
Hanoist Lao Caisse
Hanoist Lao Caisse viib öö läbi sõitev rong. Hommikul Lao Cai raudteejaamas valitsenud möllu meenutades ei taipa ma siiamaani, mismoodi nimelt sind sadade hulgast üles leitakse ja õige bussi peale suunatakse. Kuid organiseeritud kaose tüüpi asjaajamine toimib ääretult efektiivselt ning peagi liigume juba bussi pardal Sapa linnakese poole. Täpselt siit algabki pärast einestamist ja soovi korral duši all käimist meie teekond.
Meie punt on neljaliikmeline ja koosneb peale minu ja abikaasa prantslannast Perrine'ist ning selgest grupijuhist nimega Ngoc (loe: n'jo).
Kohalik noorhärra Ngoc on äärmiselt sõbralik ja abivalmis, liiati vestleb ta ilusti nii inglise kui prantsuse keeles. Muide, tulenevalt ajaloost oskavad paljud vietnamlased pigem prantsuse kui inglise keelt - nimelt oli maa kunagi osa Prantsuse Indohiina kolooniast.
Mäed ja inimesed
Mägirajad eeldavad teatavat füüsilist valmisolekut. Õhk on hõre ja väga niiske ning rajad kohati ääretult libedad, mistõttu on soovitatav kanda matkasaapaid. Meie oleme ketsides, kuid tasakaalutunnetuse olemasolu korral on ka seesugustes jalavarjudes võimalik püsti jääda.
Temperatuur 3 km kõrgusel on 8 kraadi ringis, pealinnas Hanois oli see ligemale paarkümmend kraadi enam. Rada lookleb üle mägede ja läbi mäekülgedel asetsevate enam kui paarikümnetasapinnaliste riisipõldude. Piirkonna suurim uhkus on enam kui 3000 m kõrgune Vietnami kõrgeim mägi Fansipan.
Mägede asukateks on hmongi inimesed, keda veel leidub naaberriigi Laose põhjaosas ja Lõuna-Hiinas. Hmongide elatusallikad on riisikasvatus, loomapidamine ja turistid, kellele katsutakse kõiksugu kola maha müüa.
Hmongide eripära on musta või väga tumedasse riietumine, seetõttu pakkus vägagi muljetavaldavat vaatepilti külades nööril kuivav pesu.
Autosid siinkandis ei tunta ja ega need siia ka kuidagi saa. Mägiradu kasutavad liikumiseks võrdselt nii külaelanikud, rändurid kui kariloomad. Mida parasjagu lauskmaalt tarvis, see tuuakse inimjõul üles. Nii kohtusime näiteks 8 kohalikuga, kes õlgadele asetatud prussidest moodustatud kanderaamil kandsid välielektrijaama käitamiseks vajaminevat mootorit. Samuti tassitakse kaelkookude abil üles mitmesugust ehitusmaterjali.
Külalapsed tulevad võõramaalasi uudistama lootuses neile midagi maha müüa - näiteks plekist kõrvarõngaid ja käevõrusid või omavalmistatud mustrilisi käepaelu.
Prantslased on ühte pisikesse külakesse püstitanud kristliku kiriku, mille ümber tantsivad ja ringmänge mängivad musta riietatud lapsed mõjuvad päris müstiliselt.
Olles kinnitanud keha ühes teeäärses bambusonnis ja nautinud veel teisegi poole päevast hingematvaid vaateid ning kohalikega suhtlemist, jõuame õhtuks suuremasse külasse. Siia on koondunud teisigi matkajaid. Üritame end natuke puhtamaks saada.
Kohalik duširuum koosneb neljakandilisest kiviseintega ruumist, mille nurgas on voolik, kust kangi keerates vett saab. Voolikust lased vee ämbrisse ja sealt siis kopsikuga uhad, kuhu vaja. Lihtne! Põrandas on auk, mille kaudu pesuvesi ära voolab.
Õhtustame ja ööbime kohaliku noorpaari juures talus. Talus on allkorrusel suur elu- ja söögitoa moodi ruum, selle kõrval aga köök, kus pererahvas otse lahtisel tuleasemel sööki valmistab. Ülemisel korrusel paiknevad moskiitovõrkudega ümbritsetud magamisasemed külalistele. Täitsa kodune tunne tuleb peale, justkui oleks maal lakas. Kohalik vein pärast õhtust söömaaega teeb olemise veelgi õdusamaks.
Teise päeva eriülesanne on läbida mõnisada meetrit riisipõllu äärel turnides. Trikk seisneb selles, et ühel pool ootab nii mõnigi meeter vaba langemist, aga teisel pool sulpsatad põlvist saadik mudasesse vette, mida samuti vältida tahaks.
Sõprus vanakraamipoes
Pärastlõunaks jõuame kose juurde, mille kõrvalt viib käänuline rada alla, tagasi sellesse maailma, kus ka mõni transpordivahend liigub. Naudime lõunat ja ootame bussi.
Sapas ühel imepisikesel kõrvaltänaval avastame vanakraamipoekese moodi asutuse. Sobran taskutes ja ulatan müüjale mälestuseks Eesti 2kroonise. Vanahärra on äärmiselt liigutatud ja lisaks selgub, et ta ka inglismannide keelest igati korralikult aru saab. Nii õnnestubki mul jutustada pikalt-laialt nii rahatähel olevast härrasmehest kui hoonest. Lahkume maailma parimate sõpradena.
Jätame hüvasti väga toreda matkakaaslase Perrine'iga ning teejuht Ngoc'ga. Päris kahju on laiali minna. Aga Hanoi ootab meid tagasi ja järgmisel päeval peame sealt edasi liikuma lõuna poole.
Lõpetuseks soovitaksin Hanoisse sattujaile reisibürood nimega Explorer Tours, kelle kontor asub Hang Bo tänaval. Majanumbrit kahjuks ei mäleta, aga kui juba tänav leitud, siis küllap ka büroo silma hakkab. Büroo hiilgas sõbraliku teeninduse ja odavate hindade poolest
Hanois räägiti muide, et linnas tegutsevad ka piraatreisibürood - nimelt on kusagil teises linnaosas tegutsev büroo endale võtnud mõne hea mainega büroo nime ja väidab end olevat nende kontor.