Vildimeistri hubane koduleht
Kui kodus esimene tutvus käsitööga tehtud, tundus juba loogilise jätkuna Tallinna Pedagoogilise Instituudi käsitöö eriala. Järgnenud aastate jooksul on Mareli käsitöötehnikaid kursustel ning teiste meistrite käe all juurde õppinud. Tänavu suvel tegi ta ära ka käsitöömeistri kutseeksami, milles on tal nüüd
4. järk. See antakse neljaks aastaks, ja selleks, et saada kõrgeim 5. järk, tuleb vahepealsel ajal välja anda raamat oma valitud erialal. Sellekski on meistril ideed juba olemas.
“Põhiliselt tegelen viltimisega, eriti viimased seitse aastat. Samal ajal olen ka käsitööõpetaja − juhendan Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juures viltimise ja tikkimise õppegruppe. Lisaks töötan sel õppeaastal Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia projektis “Vanemaealiste käsitöömeistrite lõimimine tööturule” grupijuhendajana,” võtab Mareli lühidalt oma tegevuse kokku.
Viltimiseks vajalikku villa hangib Mareli nii Eestist kui välismaalt. “Kui kasutada eri villasorte koos, siis viltub vilt paremini ja toode jääb tugevam,” selgitab ta. Samuti arvab Mareli, et viltimisega saab hakkama igaüks. Tähtis on omandada üks väike nipp, mis kehtib iga eriala puhul, ja et midagi hästi teha, peab seda pidevalt harjutama. “Kui ikka iga päev pisteid teha, saab sinust ühel päeval tikkimise meister. Nii on ka viltimisega,” leiab ta.
Untsuminek on välistatud
Seda, et tal mõni ese untsu läheks, naljalt ei juhtu. Kui käsilolev vilditükk ei tulnud just meelepärane, siis alati on võimalik seda edasi viltida − villa juurde lisades või midagi maha lõigates. Kuna materjalid on üsna kallid, kasutab ta ära ka kõik pisikesed ülejäägid, tehes neist näiteks vildipalle või õmmeldes mänguasju.
Viltimise õppimist alustas Mareli Eestis töötavate meistrite Liisa Tomasbergi ja Liisa Kallami käe all, kuid nemad on tekstiilikunstnikud ja tegelevad veel mitme muu tehnikaga.
Mujal maailmas on aga meistreid, kes ainult vildivad ja loomulik on, et nad on niimoodi end palju täiuslikumaks lihvinud. Nüüd on Mareli õppinud ka mitme Leedu asjatundja käe all, samuti Soome ja Inglise meistrite juures. “Suvel käisime Saaremaalt grupiga viltimist õppimas Gotlandi villasümpoosionil.
Seal õppisin väga huvitavaid tehnikaid Jaapani, Rootsi ja Šveitsi õpetajate käe all. Eeskujusid on mul palju, tänapäeval on ju internet ja Facebook, mille abil saab leida kõik huvipakkuvad inimesed ja tehnikad ning huvitavad uudised kohe esilehele tuua,” räägib Mareli.
Oma villatagavara hoiab Mareli suurtes läbipaistvates kilekottides − siis on kohe näha, mis värvi vill kuskil kotis on. Suur ruum, kus seintes riiulid villarullide paigutamiseks, oleks muidugi kõige parem, aga kahjuks sellist võimalust pole. “Vill on pehme ja kokkulükatav materjal, seega väga palju ruumi ei võta ja saab koju ära mahutada,” selgitab ta.
Isetegija foorumis paiknevat blogi alustas Mareli 2007. aastal, siis, kui jäi seljahaigusest tingituna pooleks aastaks voodisse. Ta tunnistab ausalt, et blogimise algus ei olnud just kerge − kui on pere ja töö, siis ei pruugi jätkuda aega, et endale selgeks teha, kuidas blogi täita ja pilte lisada. Kuna ta aga oli nagunii voodis pikali, polnud ka midagi muud võimalik teha, kui blogimise asja uurida.
Rohkem pilte, vähem juttu
“Algajatele soovitan lugeda teiste blogisid. Blogi pidamisel on teatavad kokkulepitud reeglid, näiteks suurte tähtedega kirjutatakse ainult tekste, kus soovid kellegi peale karjuda. Tekstid tuleb kirjutada õiges eesti keeles, jälgides kirjavahemärke. Väga pikka teksti kirjutada ei soovita, sest inimestel on ju kogu aeg kiire ja lugeda nad ei viitsi, seega pange hoopis rohkem pilte. Ühest esemest ei tasu aga sadat pilti panna − ega lugeja pea sinu piltidest parimaid valima, vaid ikka sa ise. Tihti juhtub, et ei viitsita ise parimaid välja valida ja pannakse kümme ühesugust pilti,” jagab ta soovitusi.
Pildistama asudes on tähtis valida ka õige taust. Alati pole seda aga käepärast ning siis soovitab Mareli kasutada üsna kindlat ning järeleproovitud nippi – eseme taha tuleb panna lihtne must kangas.
Palju inspiratsiooni loodusest
“Inspiratsiooni ammutan loodusest ning loomulikult ka internetist. Kuna olen saavutanud juba üsna kõrge taseme oma käsitööga, siis minu au pihta käiks, kui kopeeriksin kellegi teise töid.
Õpitud tehnikaidki proovin kasutada ikka omamoodi, ja kui keegi üritabki kopeerida teiste töid, siis neile teadmiseks, et kopeeritakse ikka eilset päeva, mina püüan alati üks samm eespool olla,” selgitab ta oma käsitööalaseid põhimõtteid. Lemmiktoodet tal ei ole, kõik loomingulised lapsed on emale armsad − olgu siis vildikotid või tikitud sõbad.
Oma loomingu iseloomustamiseks kasutab Mareli järgmisi sõnu: see on rõõmus ja värviline, mõeldud inimestele, kes soovivad välja paista üldisest massist ja hallusest. Kindlasti ei ole see arglikule ja tagasihoidlikule inimesele, vaid ikka sellele, kellele meeldib, kui möödujate pilgud kadedusega temal peatuvad.
“Minu toodete ostja on käsitöö austaja, kes hindab looduslike materjalide naturaalsust, kuna valmistan neid lambavillast, linasest materjalist ning ka siidikiust,” selgitab vildimeister.
Hea taseme saavutamiseks soovitab Mareli ikka harjutada ja harjutada, vaadata looduses ringi, käia kursustel, õppida meistrite käe all ja lõpuks nende õpetust järgides endale käepärane tehnika kujundada.
Blogipidamise positiivseks küljeks peab Mareli seda, et blogimine teeb inimese julgemaks.
Sinna saab ju oma loomingut teistele vaatamiseks üles panna, et huvilised saaksid oma arvamust avaldada. Tagasiside kaudu saab aga kasulikke
järeldusi teha.
Vildimeistri loominguga saab tutvuda:
www.saarevilt.eu
http://blog.saarevilt.eu/
http://www.isetegija.net/
