Vürtsikas eine ja salapärased põiktänavad 5.
Batumist endisesse mineraalveeparadiisi on umbes viie tunni tee, kuid kaugliinibusse kui selliseid Gruusias ei eksisteeri. Tänavatele on küll ilmunud turismibussid, aga niisama linnast linna bussiga sõita ei saa. Selle turu on vallutanud maršrutka’d ja neid sõidab sadu.
Oli esmaspäeva hommik, kui võtsime suuna Batumi ühele elavamale peaväljakule, mis ühtlasi täidab maršrutka-jaama rolli. Juba kaugelt viipasid meile valjuhäälsed meeskodanikud, kes hõikasid sihtkohtade nimetusi. Kuuldes, et soovime sõita Borjomisse, olid nad kohe nõus oma eelmise reisisihi unustama. Nii tihe on konkurents.
“Oo, Borjomi!”
Meie aga olime oma arust kavalad, käisime minibusside vahel niikaua, kuni arvasime olevat leidnud ühe üsna luksusliku isendi. Ikkagi viis tundi sõitu.
Kuldhammastega dispetšer võttiski meie kodinad ja tõstis need suurte lubaduste saatel pardale. Muuseas lubas ta, et bussijuht, kes tagaistmel norinal kõigest muust kui roolikeeramisest unistas, ajab end poole tunni jooksul üles ja paneb masinale hääled sisse.
Istusime siis nagu miskad kahekesi minibussi peal ja ootasime, suutmata oma õnne uskuda, et sellise uhke sõidukiga lähemegi. Kuni meie kõrval peatus pidurite kriginal teine, umbes poole rohkem aastaid ja teeauke näinud minibuss, kuldhammastega dispetšer meid kähku ringi tõstis ja me järgmised viis tundi Borjomi poole logistasime.
“Oo, Borjomi!” kirjutas mu isa telefoni potsatanud sõnumis, kuuldes, et tema lemmikvee allikaile suundun.
Aga üleliia suurt ohhood see linnake tänapäeval oma külastajate suust kuuldavale ei too, vähemalt mitte esmapilgul. Kunagisest Kaukasuse pärlist, nagu vene aristokraatide seas armastatud linna XIX sajandil kutsuti, on alles vaid hallid varjud.
Punaarmee vallutuse järel 1921. aastal muudeti endised härrastemajad sanatooriumideks, mida asus väisama kommunistliku partei eliit. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli Borjomi allakäik aga kiire ja halastamatu.
Alles 2000. aastate alguses, koos riigi ja erasektori investeeringutega turismi ja infrastruktuuri, hakkas see linnake end taas koguma ning on kümme aastat hiljem selline, nagu ta praegu on. Segu lagunevatest sanatooriumidest ja uutest kerkivatest loss-hotellidest, kusjuures näib, et vanu asju ja aegu säilitada või rekonstrueerida pigem ei soovita.
Borjomi mineraalveepark on aga endiselt külastamist väärt, nii nagu ka Borjomi–Kharagauli rahvuspark. Viimases ringi jalutamiseks tuleb varuda vähemalt päev. Ei rohkem ega vähem, kui kontoriinimesel kulub tunde töölaua taga, kulus meil 13kilomeetrise matkaraja läbimiseks, millest esimene pool tõusis aina kõrgemale mäkke ning teine laskus sama järsult alla tagasi.
Kuna tipus olles andsid endast kordamööda märku nii äike kui päike, oli vihm muutnud mäenõlvad eriti libedaks ning järsemates kohtades tuli end puuoksest kinni hoides Tarzani kombel allapoole libistada.
See päev oli kahtlemata üks meeldejäävamaid kogu reisi jooksul ning ümbritseva looduse poolest võrratu Borjomi oligi kõigele vaatamata meie südamed võitnud.
Gruusia külalislahkus
Borjomis oli meil võimalus kogeda midagi seninägematut.
Selleks et majutada oma koju võõraid maailmarändureid ja teenida nii elamisraha, oli üks väike gruusia pere vabastanud oma magamis- ja elutoa, kolinud ise köögiakna kõrvale ehitatud puust putkasse, kuhu pääses vaid esimese korruse akna kaudu, ning tegi kõik endast oleneva, et külalistel oleks kõik olemas – valgete linadega veidi lohku vajunud kušettvoodid, soe vesi ja söök.
Kusjuures sooja vett pidi pereema ise köögist reguleerima ning alati valvel olema, kui mõni kaugetest külalistest duši all kümblemas käis.
Pereema meenutas kurvalt vanu aegu, kui keskküte ja soe vesi olid kuulunud ka nende igapäevaellu. Nüüd aga tuleb tassida puid ja kütta ahju.
Valus oli näha seda vaesust, jäi vaid lootus, et see külalislahkus end neile ka ära tasub.
Ühel kolmest Borjomis veedetud päevast võtsime suuna lõunasse, et külastada UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat Vardzia koobaslinna, mis rajati XII sajandil Türgi piirist ainult 12 km kaugusel oleva piirkonna kindlustamiseks.
Soojad hatšapuri’d lõunaks kaasa pakitud, istusime taas kord maršrutka peale. Õnneks oli minibuss seekord vaid meie ja teiste turistide päralt ning igas teele jäävas külas peatuma me ei pidanud.
Umbes kahetunnise sõidu järel avanesidki meie ees kõrge kalju sisse raiutud linna varemed, mille käikudesse on peidetud sadu ruume, mitu kabelit, veinikeldrit, kaunite lae- ja seinamaalingutega kirik ning mungaklooster.
Kogu koobaslinn kannatas tugevalt 1283. aasta maavärinas. 1551 sai linn lüüa pärslaste käest ning see rüüstati. Sellele vaatamata on Vardzias säilinud tegutsev klooster ning muljetavaldav koobaslinn on Gruusia üks tähtsamaid vaatamisväärsusi.
Selle lähedal kämpinguplatsil ühes aukliku katusega kuuri meenutavas hoones asub kuuma mineraalveega täidetud bassein, kus vesi ei ole küll kõige ahvatlevamat tooni, aga kümblus selles on igati mõnus.
Tbilisi suunas tagasi liikudes viis rongisõit meid veel ka Gorisse – linna, kus sündis Jossif Stalin, gruusiapäraselt Ioseb Džugašvili. Mõistagi pole see fakt, mis Gruusiat meenutama jääb.
Rohkem pilte vaata
www.maaleht.ee/gruusia
