Vaarikad Foto: Astrid Lepik
Vaarikamardikas (Byturus tomentosus De Geer) on ohukaim vaarika kahjur, kes võib rikkuda suure osa vaarika saagist. Tema tõrjeks kasutatakse valdavalt keemilisi taimekaitsevahendeid, mis jätavad jääke nii viljadesse kui ka keskkonda. Seetõttu on väga tähtis leida mooduseid, kuidas loodussäästlikult hoida kahjuri populatsiooni madalamal tasemel.

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorand Liina Arus kaitseb reedel, 11. oktoobril väitekirija “Sordi ja looduslike vaenlaste mõju vaarikamardikale (Byturus tomentosus De Geer)” filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks entomoloogia erialal.

Aruse töö tulemustel on otsene väljund keskkonnasõbraliku vaarikakasvatuse arendamisele. „Kasvatades hiljem õitsevaid, vaarikamardika poolt vähemkahjustuvaid vaarikasorte ning kombineerides neid erinevate kasvatusviisidega (multšid ja segaviljelus) on võimalik hoida kahjuri arvukus istandikus madalalamal tasemel, mis kahandab keemilise tõrje vajadust. Sellega väheneb oluliselt keskkonna saastekoormus ja soodustatud on vaarikamardika arvukuse looduslik regulatsioon," selgitab Liina Arus.

Doktoritöö selgitab vaarikamardika esinemise sõltuvust kasvatatavast vaarikasordist, kahjuri looduslikke vaenlasi ja nende arvukuse sõltuvust kasvatustehnoloogiast. Vaarikamardika kahjustuse tase sõltub vaarikasortide õitsemisaja algusest. Varajasema õitsemise algusajaga sordid on vaarikamardika valmikute munemisajaga paremini sünkroniseerunud kui hilisema õitsemisaja algusega sordid.

Vaarikamardika võimalike looduslike vaenlaste selgitamisel ilmnes, et valdavalt röövtoidulise eluviisiga jooksiklaste rühm on vaarikaistandikes liigirikas ja arvukas ning nende esinemine sõltub kasutatavast kasvatustehnoloogiast. Nende esinemist soosib põhumultši kasutamine ja segaviljelus õitsevate taimedega.

Doktoritöö juhendaja on maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik ja oponent professor Inara Turka (Läti Põllumajandusülikool).