Eestis nüüd ka oma nisuõlu
Üldteada on see, et õlut pruulitakse odrast. Et aga nüüd saab Eestis osta ka Alexander Weizeni nimelist nisuõlu, tasub selle huvitava joogi päritolul ja eripäradel peatuda. Selgitusi jagab Eesti esimene õllesommeljee Kristjan Peäske.
Kuigi nisuõllede turg Eestis pole suur (0,3‒0,5% ), on eestlaste jaoks tegemist uue, kasvava ja põneva õllede segmendiga. Seni on Eestis nisuõlut valmistanud ehk mõned väikepruulijad, aga nüüdsest läheb ka Eesti suurim joogitootja A. Le Coq kaasa õlleturul valitseva väikepruulijate trendiga ning keskendub senisest enam eriõllede tootmisele.
Nisuõlle pruulimiseks kasutatakse pinnakäärituse meetodit. Nisusõlled on värske ja kerge maitsega ning tasakaalus happesusega. Öeldakse isegi, et pinnakäärituse pärm annab õllele banaani, nelgi ja kergelt isegi närimiskummilaadse karakteri.
Nisu proteiinid moodustavad uduse õlletooni, mis tihtipeale on suisa valkjas. See on ka põhjus, miks nisuõllesid tihtipeale valgeks õlleks (weissbier) kutsutakse. Nisuõlled on oma iseloomult värskendavad ning ka suhteliselt hästi toiduga kombineeritavad. Enimjoodav õllesort on see nii Baieris kui Baden-Württembergis, kuid seda armastatakse väga ka Austrias ning Belgias.
Nisuõlle ajaloost
* Esimesed säilinud andmed nisuõllest pärinevad Egiptusest 4. aastatuhandest eKr ja Babülooniast 2. aastatuhandest eKr Hammurabi koodeksist, kus olid reglementeeritud nisuõlle müük ja hind.
* Saksamaal Baieri Herzogi Wilhelm IV 1516. aastal kehtestatud „Bayerischen Reinheitsgebot“ määras ära reeglid õlle müügi ja pruulimise jaoks. Seal oli klausel, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett.
* 1520 õnnestus maahärra Hans Sigismund von Degenbergil osta endale ainuõigus nisuõlle pruulimiseks ning turustamiseks kogu Baierimaal. Pärast Degenbergi surma võttis tema vara ja privileegi üle Baieri Hertsog Maximilian I.
* Nisuõlle monopol oli Wittelsbacheritele (Baierimaad valitsenud dünastia) tähtis sissetulekuallikas, millest kaeti maa valitsemise ja ka Kolmekümneaastase sõja kulud. Nõudmine nisuõlle järele kasvas ja ehitati keedukoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikuskäimisele.
* Alles XVIII sajandi keskpaigas andis kuurvürst Karl-Theodor ka kloostritele loa nisuõlle pruulimiseks. Nisuõlu sai kättesaadavaks lihtrahvalegi.
Nisuõlle tüübid
Hefeweizen (sinna kategooriasse kuulub ka Alexander Weizen) tähistab filtreerimata nisuõlut (hefe tähendab pärmi), ning Kristallweizen on filtreeritud nisuõlu. Hefeweizen on tuntud kui eriti madala mõrususe ja kõrge karboniseerituse tasemega õlu. Talle on iseloomulik fenoolne karakter, mida kirjeldatakse peamiselt järgmiste märksõnadega: meditsiiniline, nelgine, vahel ka suitsune.
Dunkles Weissbier või Dunkles Weizen on tume nisuõlu.
Weizenbock on Bock-stiilis kange nisuõlu.
Belgia nisuõlu ‒ witbier (flaami k) või biere blanche (prantsuse k). Karakteri andjaiks on maitsestamiseks kasutatav tsitrusekoor ning koriander.
Berliner weisse on Berliini ümbruses tuntud väga spetsiifiline nisuõlu, mis saab oma tugeva happelise maitse kääritusel lisatud piimhappebakterist.
Nisuõlle serveerimine
Nisuõlu on tuntud oma valge, rikkaliku ja püsiva vahu poolest. Et maitsest täit rõõmu tunda, tuleb serveerimisel arvesse võtta selle õlle eripära. Õllesommeljee Urmas Linnamäe sõnul annab olulise maitsenüansi nisuõllele just pudeli põhja langenud pärmine sete, mida erinevalt elavast õllest kindlasti sinna lebama jätta ei tohiks. „Õlle valamisel kallutatakse klaasi nii, et voolamine oleks võimalikult lauge. Kui pudelist on välja valatud suurem osa õllest, tuleks pudelit käes veidi keerutada, et valamisega kaasa võtta ka põhja ladestunud maitserikas pärm,“ soovitab Linnamäe ja lisab, et nisuõlut ei maksa seetõttu ka pudelist juua, vaid ikka sobivast õlleklaasist ning 5‒7-kraadise temperatuurini jahutatult.
Spetsiaalne nisuõlleklaas on kõrge ja pealt laienev ning mahutab u 0,5 l õlut, jättes piisavalt ruumi ka vahu jaoks. Enne valamist on soovitatav klaas või kruus veega loputada, sest märg klaas pärsib liigse vahu eraldumist.
